PIHTIMUS | Noormees kolis minu juurde, üüriraha ei maksa, räägib ainult autodest, ei vii mind kuskile ega pole tunnetestki juttu teinud
Ta naeris kogu aeg, oli väga sorava jutuga ja tema ümber oli alati palju inimesi. Ta käis meil tihti teed või kohvi joomas. Ja kõik meie tüdrukud olid temast sisse võetud. Mulle imponeeris eelkõige tema kokkuhoidlikkus. Ta ostis alati kõige odavamat toitu ning seletas, et tahab niikaua kokkuhoidlikult elada, kuni saab auto osta.
Ma olen täiesti tavaline tüdruk, ei ilus ega inetu, kuid millegipärast valis ta vestluskaaslaseks just minu, kui tuli kohvikusse. Ta teadis kõike autodest, mida üldse vist teada võib ja rääkis huvitavalt. Kukkus nii välja, et hakkasime suhtlema ja lõpuks ka käima. Tänaval tundis ta täpselt ära iga automargi, mudeli ja ehituse aasta. Sellest ta ka rääkis. Ja tema sellealane eruditsioon oli tõesti köitev..
Ka tema elas üürikorteris ja ühel päeval pakkus täiesti ootamatult välja, et ta võiks minu juures elada, et vähem raha kuluks. Nii elamegi juba talvest saati koos. Oleme nagu paar ja pole ka, sest tunnetest pole ta kordagi rääkinud. Kui mina tunnetele vihjan, ütleb ta, et on sellise vasikavaimustuse jaoks liiga ratsionaalne. Toitu ta küll vahest toob, kuid üüriraha poolitamisest pole juttu teinud. Ta on puhas, ei joo ega suitseta ning sõpru tal külas ei käi.
Aga ta ei räägi millestki muust, kui autodest, ise nimetab end autoasjade tipp-profiks. Kuid mulle on tema automaailm või automaania nüüdseks juba tülgastavalt tüütuks muutunud. Ta ei loe lehti, vaid töölt kaasa võetud autoajakirju. Telekast vaatab ainult autosaateid ja võidusõite ning täiesti enesestmõistetavalt keerab teleka neile kanalitele isegi siis, kui mina uudiseid või jutusaateid vaatan.
Teatrisse ta minuga ei tule ja kontserdile minekust pole juttugi. Kõik see olevat üks suur tilu-lilu ja raharaiskamine. Ka poliitika talle huvi ei paku, või õigemini tal pole selle kohta mingisugust teadmist ega arvamust. Ta pole iial küsinud minu õpingutest ega huvidest. Sõbrannade jaoks oli ta algul samuti huvitav, kuid nüüdseks on ta needki oma autojuttudega ära tüüdanud, kuid minu sõbrannasid nimetab mõttetuteks tibideks. Minu vanemad elavad kaugel ja tal pole mingit huvi nendega tuttavakski saada, samuti ei räägi just paljut ka oma perest kusagil Eestimaa teises otsas.
Nüüd olen juba pikemat aega segaduses. Ma olen justkui kogemata mingisse kanalisse libisenud, kus kõik nagu kindlas suunas voolab ja mind kaasa veab. Kas nii kujunebki perekond? Kuidas talle selgeks teha, et ma pole sellise eluga ega suhtega rahul? Kuidas lahku minna, kui ta pole teinud midagi halba ega ka midagi valesti? Mida teie teeksite?
