Naised leiavad pahatihti küll aega meigi kohendamiseks, kuid mitte kätepesuks. Piinliku reportaaži eellugu on samuti piinlik. Nimelt selgus umbes kuu aega tagasi, et Eestis on hüppeliselt kasvanud nende haiguste hulk, mis tekivad puudulikust kätepesust – näiteks noroviirused ja rotaviirused ehk erinevat sorti kõhutõved.

Sõbrannade ringis asja arutades tekkis mõte – veedame mõnel päeval mõned tunnid erinevates Tallinna ja Tartu tualettruumides ning vaatame, kas naised pesevad käsi. Ja kas nad teevad seda seebiga. Sest just seebi kasutamine on see, mis peaks tagama, et mõni vastik tõbi ukselingilt, laualt või kusagilt mujalt külge ei karga.

Solaris – täielik häving
Tööpäev, pärastlõuna, kella 15.00 kuni 15.40-ni. Esimeseks uudistamiskohaks saab Solarise keskuse tualettruum. Luurajatele ebamugav koht, sest ruumi on vähe. Allakirjutanu sätib end peeglinurga juurde, et vajadusel jätta mulje silmade värvimisest või käekotis sobramisest. Kraanikausid jäävad vabaks, et mitte võimalikke pesijaid tõrjuda.

Neljakümne minuti jooksul käib tualettruumist läbi 92 naist, neist 61 räägib eesti keelt. Keelekuuluvuse kindlaks tegemine käis lihtsalt – kes oli üksi ja sõbrannaga ei suhelnud või telefoniga ei rääkinud, sellelt küsisin kella või midagi muud. Kätepesuteema on õõvastav: 92 tualetikasutajast peseb seebiga käsi 18, 14 loputab näppe kärmelt vee all ning ülejäänud kuuskümmend lahkub pärast tualetikasutamist pesemata kätega.

Tõsi, neist kolm lasevad käed läbi elektrikuivataja kohalt... võib-olla hajameelsusest. Ehkki plaanis oli veeta vaatluskohal vähemalt tund, on tualetinuhil neljakümne minutiga süda paha ning igasugune vaatlusisu läinud. Seebiga kätepesu tundub väga-väga mõnus.

Väljamaalastega on lood paremad
Sõbratar, kes enne oli sellise tualetis passimise suhtes äärmiselt skeptiline, on valmis kampa lööma, kui ma talle oma esimest vaatluskogemust tutvustan. „Uskumatu,“ on esimese hooga tema ainus sõna. Jagame ära – mina võtan Viru, tema Olümpia hotelli. Vaatlustingimused on Solarisega võrreldes kordades paremad, ruumi on rohkem, inimesi aga käib vähem. Vaatlusajaks lepime kokku taas nelikümmend minutit: midagi see ju ikka näitab. Virus jõuab selle aja jooksul tualetti kasutada 13 soomlannat, neli saksa keelt rääkivat daami ja üks (vist) rootsi vanaproua. Viis soome naist jätavad käed pesemata, ülejäänud teevad seda hoole ja mõnuga. Vahetult enne vaatlusaja lõppu kasutavad tualetti ka kaks eesti prouat, kelle kätepesemise korralikkus teeks au isegi arstidele.

Olümpias oli eestlasi rohkem, kuid kätepesuga lood nadimad. 28st eesti naisest pesi käsi seebiga kuus! Sõbratar kinnitab, et kehvad on lood ka vene naiste kätepesuga, ent siin on sees oluline vahe – vanemad venelannad küürivad käsi hoole ja mõnuga, nooremad aga kas lobistavad vee all sõrmeotsi või ei tee sedagi.

Burgerikohvik tekitab masenduse
Virust väljudes põikan sisse samas majas asuvasse Hesburgerisse, kuid sealses tualetis ma arvestatavat vaatlusaega vastu ei pea. Ehkki kraanid, vesi ja seep on üsna napis ruumikeses olemas, ei paku inimestele tualetikasutamise ja kiirsöögi manustamise vahepeal kätepesu huvi.
Pean vastu kakskümmend naist ja lahkun napp veerandtund pärast sisenemist. Viimane käsi pesemata lahkunud tüdrukutenelik mugib ees kohvikus mõnuga burgereid... Loomulikult ilma noa ja kahvlita. Minu käitumine hakkab vaikselt meenutama legendaarset seriaalidetektiivi mr Monki: tualettruumi ukse avan salvrätikut kasutades, samuti burgerikohviku ukse. Tundub, et käesolev reportaaž tuleks kanda vaimset ja füüsilist tervist kahjustavate tööde nimistusse...

Tartus pole lood paremad
Tartus elav ja medõeks õppiv sõbratar on lahkelt nõus sealsetes tualettides luurama. Ehkki esimese hooga peab ta seda kummaliseks – „Mis tähendab, ei pesta käsi? Kõik ju pesevad!“
Kaks päeva hiljem helistab ta ja annab teada, et on täielikus šokis – tartlannad ei pese käsi ei pärast tualetikasutust, ei enne sööki, kinnitab ta ehmunult. „Ma kardan, et siin tuleb varsti pandeemia,“ lisab ta juurde.

Konkreetsemaks minnes selgitab ta, et luuras neljas kohas: Cafe Truffe Raekoja Platsil (kümnest tualetikasutajast kaks kätepesijat, mõlemad sakslased), hotellis Dorpat (neljast külalisest kolm kätepesijat, ainus minemakiirustaja oli eestlanna), kesklinna avalikus tualetis (kaheksateistkümnest külastajast üks kätepesija, rahvused tuvastamata) ning McDonalds´is (28 külalist, seitse kätepesijat, rahvused tuvastamata.) Ajad, mis ta erinevates tualettides veetis, kõiguvad kaheksateistkümnest minutist poole tunnini. 

Lühidalt ja kokkuvõtteks – on selge ime, kui linnas liikudes mingit jama külge ei korja!