Pikajuukselisi “tugevama soo” esindajaid võib leida küll iga valdkonna inimeste seast, kuid tavaliselt kuulub enamus neist siiski loomingulise töörahva sekka. Mis tähendus on pikkadel juustel?

Kuna olen ise pikajuukseline, olen linnas liikudes saanud erilise tähelepanu osaliseks. Tihtilugu külvatakse mind üle kommentaaridega nagu: “Mine juuksurisse!”. Mida suurema fantaasiaga inimene, seda huvitavamaid kommentaare kuuleb.

Kas pikajuukselised mehed on justkui mingi teine, vihatud rass?

Olen oma välimusega piisavalt kaua harjunud, et mitte lasta end teiste arvamustest heidutada ja kääridega juuste kallale asuda. Üldjuhul lähevad kommentaarid ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Viimasel ajal olen aga teadlikult hakanud kuulama, milliseid vaimukusi on inimesed suutelised välja mõtlema. Pigem naudin seda, et siis naerda koos kommenteerijaga…

Tallinnas kui suurlinnas on see nähtus veel tagasihoidlikki. Kuid väiksemates linnades, kus pikajuukseline noormees seisab üksi terve kooli/küla vastu, võidakse sattuda piisava pinge ja laimulaviini alla ning selle survel siis enda välimust muutma hakata… Kahjuks läks seda teed ka minu sõber, kes ei suutnud kõigele sellele vastu seista.

Inimese välimusel on teatud sümboolika: kes värvib pea roheliseks; kes ajab end kiilaks; kes kasvatab pikad juuksed… Kas oled peeglisse vaadates mõelnud, mida sümboliseerib sinu soeng?

Tekib küsimus, kas juuste pikkus on justkui tolerantsuse mõõdupuu? Üldjuhul on kommenteerijataks kõige tavalisem, poisipeaga “halli massi” kuuluv noormees… Suudan mõista inimesi, kes tahavad teistest erineda (olemata väljendusviisist), saan aru ka “tava inimese” mõttemaailmast — isegi kui ei mõista, ei hakka hukka mõistma.

Millest tuleneb selline mitte sallivus ja kartus selle ees, mis endast erinev?