Kes on stsenaariumi autor? Kes vastutab? Ja veel üks õõvatekitav küsimus: kas see on huumor? Või lastesaade? Olin ju arvanud, et Otto-Triinust, mõlemasoolisest roheliste küüntega õudusunenäost asi enam hullemaks ei lähe, aga nüüd tulevad nad mingi suure sea põgenemise ja metsas kinnisidumisega. Ennem siis juba jaapani multikad…

Hiljem selgus, et tegu oli hoopiski uhiuue kodumaise tõsielusarjaga „Tivoli”. Saatejuhiks ei keegi muu kui Tenerife-Rene. Et siis nagu… mida? Näib, et tõsielusari on kiireim tee teleajakirjanikuks saamiseks. Oh häda! Isegi „kuue kuuga trollijuhiks” kõlab usaldusväärsemalt… Jah, ja siis veel see, et miks seda abitut, ent siiski ilmselget lavastust sea ja jõuluvanaga nimetatakse tõsielusarjaks?

Lihtsalt argumendi huvides vaatasin edasi. Mingitel arusaamatutel põhjustel valiti võistlusloosungit, üritus päädis vaimuvaese leiutisega stiilis „Rakvere, hoia alt!” Ja nagu oleks sellest hiilgavast vaimuviljast veel vähe, demonstreeriti ka säravat lahinguhüüdu „T-I-V-O-L-I!” Seejärel mässiti inimesi kiiruse ja korralikkuse peale vetsupaberisse.

Ühesõnaga ei kõhkle ma kinnitamast, et tegu oli ajuvabadusega selle sõna kõige õilsamas tähenduses. Miks selline asi eetris on? Ma küll ei selgitanud seda välja, aga olen nõus apelsini peale kihla vedama, et üritust sponsoreerib mingi tivoli tuuri laadne üksus. Kuid kas tõesti, tõesti, kui raha eest on võimalik KÕIKE osta, ei olnud võimalik osta oma reklaamile korralikku teostust?

Pea iga tund möllab minu telekas mingi reality-jama ja kuuldavasti teenib keegi kusagil selle eest suuri rahasid. Kummagi peale ei viitsi ma enam ammu vihastada. Vihastamist väärib aga — ja mitte ainult minu vaid ka truimatelt reality-sõprade poolt — see, et iga uus sari, mille Eesti reaalsusetootjad ekraanile läigatavad, kaotab üha enam ja enam mõttes, sisus ning professionaalsuses. Alles tundus Naistevahetus mulle mõttetu mögana, mille asemel oleks iga kell mõistlik tühja ekraani vaadata, kui seda üldse vaja teha on. Kuid viimaste sellelaadsete teletoodete valguses hakkab seegi tagantjärele üha sügavam ja intelligentsem näima.

Ja miski, mis minu väikest mõistust sügavalt hämmastamast ei lakka, on see, et kuigi ma ei ole veel kordagi juhtunud kuulma, kuidas keegi ütleb, et tema arvates on tõsielusarjad jube lahedad ja et ta läheb täna koju ja hakkab „Bussi” või „Tivolit” vaatama, siis KEEGI neid sarju ikkagi vaatab. Hei, pöialpoisid?