Probleeme aastast 1934: kas ropud sõnad ja püksinööpide avamine kuulub ikka kunsti hulka?

Tänapäeva (filmi)kunst ja kirjandus ei näita ebatsensuursetele väljenditele ja illustratsioonidele punast tuld. Võib aga öelda, et nii mõnelgi meie esivanemal oli tulevikust teistsugune visioon ja kui oleks nende teha, jääks meil täna suur osa filme vaatamata ning raamatuid lugemata.

Ajakirja Taluperenaine 1934. aasta juunikuu numbris kirjutab murelik autor M., ja väljendab kartust, et tuleviku noored hukka lähevad.

Mingem korraks maa-pidudele ja vaadakem, mis tehakse sääl, kuis liigutakse sääl.

Saal on tungil täis noori inimesi. Riietus neil on korralik, käitumine viisakas. Ei mingeid sündmatuid sõnu, nagu ootaksid seda ehk maainimestelt need linlased, kes tunnevad maainimest ainult kirjandusest. Maanoorus on arenev noorus. Maanoorusel on püüdu ülespoole, on indu saada lahti kõigest ebakultuursest.

Mida siis mängitakse maalavadel? Ikka moesolevat: “Mikumärdi”, “Alevirahvas läheb ajalukku”, “Vargamäe”, “Vedelvorst”, “Vidriku parun”, “Ututall”, “Neitsid lampidega” jne. See on ju rõõmustav nähtus, et maa ei jää ajast maha. Kuid selle juures on siiski üks väike “aga”. Minul nimelt on hakanud hirm, et kas need näidendid, mis on ju küll huvitavad, vaimukad ja ideeküllased, ei muuda aegamööda meie praegu nii sümpaatseid maanoori jälle nii-rääkijaiks, nagu on maanoored mõnes neist näidendeist. Kui inimene pea igas näidendis kuuleb roppe sõnu ja teab, et need kuuluvad “kunsti” hulka, kas siis lõpuks tema sündsustunne ei hakka nõrgenema ja kas ta siis ei hakka oma seniseid tõekspidamisi ümber hindama.

Arvestagu autor, et näitleja, elav inimene ise, peab püüdma ümber sündida selleks isikuks, keda on kujutanud autor. Mida annab Vidriku paruni reljeefsele kujule juure veel see, et ütleb sääl rumala sõna, kus sel on kõige vähem mõtet!? Ja kas näidendis erinevate külanaiste kujude maalimiseks on ilmtingimata vajalik, et nad pannakse poisil püksinööpe lahti kiskuma? Ja tõsiste vaadetega, vagusa loomuga perepoeg haarab siis neid naisi sündmatust kohast, ise sellega suurustades: “Küllap Aljaku Juula omagi sattus kämbla alla.”

Või võtame “Vargamäe”. “Tõde ja õigus” on meie kirjanduse suurteos. Selle üle oleme õigusega uhked. Sääl on ka sündmatuid sõnu; kirjanik pole pääsnud mööda neist oma tüüpide joonistamisel nii laiaulatuslikus töös. Sulg siiski on tal tõrkunud välja kirjutamast rumalaid sõnu — need on kirjutatud punktidega. “Tõde ja õigust” on dramatiseeritud “Vargamäeks”. Ilusamate kohtade kõrval on paigutatud ka need kõige “vängemad” sõnad ja inetuim “rehnutipidamine”. Dramatiseerija omalt poolt on lisand veel paar rumalat laulugi. Siin muidugi pole rumalad sõnad enam kirjutatud punktidega, näitleja ei saa neid punktidega rääkida.

Mängides sääraseid osi, peab nüüd tõsiselt intelligentne isik, kes tavalises elus tunneb ennast halvasti, kuuldes teiste suust rumalaid sõnu, — tarvitama neid palju kordi ise, hulkadel proovidel ja pärast saalitäie rahva ees ning sooritama stseene, mis oma roppusega panevad punastama iga pealtvaataja.

Ja kui võtame arvesse veel seda, et harilikult raskemaid osi maal mängivad õpetajad ja saalis on oma vanemate kõrval pealtvaatajateks ka õpilasi, siis on seisukord veelgi hädaohtlikum. Laps ei saa ju unustada, et see on õpetaja, kes mängib seda rumalat osa. Kuis mõjub see, kui ta veel järgnevail päivil nähes õpetajat mõtleb, et milliseid inetuid sõnu ometi võis õpetaja öelda! Kas laostub rohkem noore inimese moraal, nähes sellist püksinööpide avamise stseeni ja sellele järgnevat veel inetumat haaramise stsseni, või kaotaks rohkem kunst, kui puuduks see stseen?

Aitäh kauplusele Raamatukoi artikli teostusele kaasa aitamise eest!