Proteesid lendasid õhtusöögi ajal suust välja ja maandusid laual

Sain juba kümnendas klassis suulaega proteesid. Häbenesin neid väga. Kuid valida oli kas tühjad kohad suus või ilus naeratus koos proteesidega.

Inimene harjub ju kõigega ja nii õppisin normaalselt sööma ja protees ei häirinudki. Aastad läksid.

Kord sünnipäevapeol kanapraadi süües see juhtuski. Mulle maitsevad väga koivad. Kana teadagi on noa ja kahvliga kehva süüa. Kuna koos olid sugulased, võtsin ise ka vabamalt. Et viimast liharaasu kätte saada, panin kanakoiva suhu ja hakkasin seejärel aeglaselt välja tõmbama, et liha kondi küljest lahti saada, aga kondiots jäi proteesi nurga taha ja kui siis proteesid suure kaarega keset toidulauda lendasid, olin väga kiire, et need ruttu suhu tagasi saada.

Märkajaid oli ikkagi. Tekkis hetkeline vaikus. Keegi ei osanud midagi öelda. Mina olin näost tulipunane ja tahtsin laua alla kaduda.

Õnneks ütles tädipoeg: hea, et niigi läks, palju hullem oleks olnud need alla neelata, ja oligi kõik möödas.

Hiljem on olnud nalja kui palju ja meenutatakse ikka nii, et see oli sellel peol, kui Rital proteesid söögilauale lendasid.

Tahad võita kastitäie Premia jäätist? Kirjuta meile oma piinlikust ent naljakast loost!