Dr Noormann: Kui me teineteisega sobituda püüame, teineteist mõista püüame, tuleb loomulikult ette palju erimeelsusi, erinevat suhtumist, erinevat käitumist, mis ka selgeks rääkimist vajab ja tuleb ette iga suhtlemises. Kuid need pole veel tülid.

Tüli on püüd probleemi lahendada emotsionaalselt kõrgendatud tasandil. Kui seda kõrgendatud tasandit (hääle tõstmist, karjumist, hüsteeriat, vehkimist, lõhkumist, uste paugutamist, hüsteeriat, vihapurskeid) poleks, oleks see arutlus, vaidlus või diskussioon.

Siit siis esimene nõue - igast võimalikust probleemist või erimeelsusest
rääkides tuleb suuta jääda rahulikuks, et tülisid vältida. Teine nõue, mis kõige sagedamini teevad vaidlusest tüli, on süüdistused "sina oled". See on sildistamine või diagnoos, milleks meil õigust ei ole.

Ennast muuta on raske ja nii võtame olemuse halvustamist alati väga tundlikult. Õigem on rääkida teise käitumisest: "sinu TEGU oli rumal (mitte sina OLED rumal)", "sa RÄÄGID õelusi (mitte sina OLED õel". Oma tegu on järele mõeldes kerge muuta, oma olemist aga mitte ja kuigi pealtnäha vahet polegi, märkab meie psüühika seda siiski teravdatult.

Esimesel juhul on see inimese halvustamine, teisel tema teo kritiseerimine. Tavaline pööre vaidlusest tülli ongi kriitika pööramine halvustamiseks. Kui üks kritiseerib teise käitumist näiteks sõnadega "sa käitusid väga labaselt" ja teine reageerib sellele sõnadega "ah ma olen sinu meelest mats kah veel..." ja asi ongi tüliks pööranud. See on kultuurse inimese enesekontrolli küsimus, mis targemas keeles tähendab oskust vältida demagoogiat.

Selgemaks saab asi, kui mõelda leppimise peale, millega peaks iga tüli lõppema. Saab leppida sõnadega "anna andeks, et ma lollusi rääkisin", kuid see pole ju mingi leppimine, kui nõuda "palu andeks, et sa nii loll oled".

Jaga
Kommentaarid