Psühholoog selgitab, mis sunnib noort kodust ära jooksma
Usun, et paljudel lastel ja noortel on mõnikord tulnud pähe mõte kodust ära joosta, kas siis kui vanemad või õed-vennad kuidagi eriti imelikult käituvad, on hakkama saadud mõne suurema pahandusega või tundub, et kusagil mujal oleks just ideaalne ja hea elada. Enamasti ei pea me ära jooksmist siiski kõige paremaks lahenduseks ning tagantjärlele mõeldes saame aru, et parem on ikka oma kodus, kõigi selle rõõmude ja puudustega.
Mõnikord noor inimene otsustab teisiti — mis on selle tagamaad?
Noorte kodust ärajooksmise põhjuseks on võimetus muret teisel viisil lahendada. Olgu mureks siis mõni eriliselt äge riid kodustega, muutused perekonna koosseisus — kas siis mõne liikme lahkumise või lisandumise näol. Lahendamatuks probleemiks on noore jaoks kindlasti mõne pereliikme sõltuvusprobleemid, raske majanduslik olukord, mis peres pingeid tekitab, vägivald või sellele tunnistajaks olemine. Probleemide asupaik võib olla ka koolis, näiteks kiusamine, tõrjumine, oht halbadeks hinneteks või välja visatud saada.
Põgenema pidanud noor inimene on reeglina hirmul ja segaduses, selline käitumine võib olla ka depressiooni märgiks. Kodust ära jooksmine võib vahel tunduda ainsa võimalusena, kuid ka uusi probleeme kaasa tuua. Kuigi kodus võib olukord olla halb, võib ilma piisava toe ja peavarjuta jäädes sattuda uute kuritegude ohvriks. Harv ei ole sellistel juhtudel ka koolitee katki jäämine. Koolis käimine on aga oluline nii meie aju arendamiseks kui ühiskonnas orienteerumise jaoks.
Millised on teised võimalikud lahendused?
Seadus ütleb, et hädas olevast lapsest peame kindlasti kellelegi teada andma, kes aidata saab. Vahel võib olla nii, et hädas olija ei oska teha muud, kui ilma ette ja seljataha vaatamata jooksu pista.
Kui mure on tõesti suur ja tegemist ei ole kiiresti mööduva pahameelega oma muidu kenade lähedaste vastu, tuleb kindlasti midagi ette võtta. Eriti oluline on see olukorras, kus noore inimese kallal tarvitatakse vägivalda või kui tegemist on seksuaalse väärkohtlemisega.
Oluline oleks leida vähemalt üks täiskasvanud inimene, keda saab usaldada ning talle oma mure ära rääkida. Kuigi sõpradele ja vahel ka internetituttavatele oma muredest rääkimine on oluliseks abiks, on tõsiste murede korral siiski vaja rohkem praktilist tuge ja kogemustega inimese nõuannet.
Näiteks võib abi olla kui rääkida murest oma vanematele, treenerile, õpetajale, koolipsühholoogile, kooliõele, perearstile, vanavanematele, mõne sõbra vanematele, noortekeskuse töötajatele, sotsiaaltöötajale või lastekaitse töötajale.
Kui tuttavat täiskasvanut, kellega rääkida, pähe ei tule, saab helistada lasteabi telefonile 116111, kirjutada Peaasi.ee või Lahendus.net nõustajatele. Kui olukord on päris ohtlik, saab alati helistada politsei numbril 110.
