PUBLIK SOOVITAB: Magushapu komöödia "SuperamaX" näitab, kuidas teha etendust naistest, kui neid ei ole

SAAL biennaal 2015

Täna ja homme, 25. ja 26. augustil kell 20 näeb SAAL Biennaal 2015 festivali raames NO99 teatris magushaput komöödialavastust "Superamax", mille toob lavale tunnustatud Viini rühmitus Superamas.

"SuperamaX" show loob topelt peegelpildi, nii kollektiivse kui ka individuaalse. Superamas kollektiivi kõik liikmed on pandud oma rolli mängima idufirmas, mis tuleb välja seda dünaamilisemalt, mida ebaselgemad on nende eesmärgid. End eksitavalt ja meelevaldselt loominguliseks tituleerides sõidavad nad mängleva kergusega üle hägusatest piiridest kunsti ja kommunikatsiooni, innovatsiooni ja turunduse, erootika ja pornograafia vahel. Kus algab ja kus lõpeb iga eraldiseisev valdkond? 21. sajandi läänelikus kapitalismis usutakse, et see uueneb iseenesest tänu uutele tehnoloogiatele ja mittemateriaalsele informatsioonile, kuid see pigem eemaldab (või vähemalt paigutab ümber) nende verstapostid.

Ja kuigi horisontaalsed struktuurid paistavad valitsevat vertikaalsete hierarhiate üle - vähemalt diskursuse osas - ei lähe vaimsete kujutluste reaalsus selle tendentsiga kaasa. Domineerimise traditsiooniline raamistik jääb alles. Küll pisut ettevaatlikumalt kui varem, kuid siiski surub mehelikkus vargsi jätkuvale naiselikkusele endiselt oma üleolekut peale, väites, et nii on looduse poolt ette nähtud.

Superamas võtab seda teemat tõsiselt, kuna nende kunstikollektiiv koosneb peamiselt keskealistest meestest. Superamas on oma etendustes ikka mehelikke ja naiselikke stereotüüpe lahanud ning eeldanud, et massimeelelahutuse kopeerimine lavalaudadel aitab vaatajal olukorra jaburust paremini mõista kui tõsine traditsiooniline kunst. "SuperamaX" show's on väljakutse veelgi suurem. Kuidas teha etendust naistest, kui neid ei ole? Kuidas saaksid mehed saavutada naiselikku lähenemist?

Nad leidsid lahenduse näotus portrees. Näidates ülemäära palju mehelikkust, keskendudes mehele/inimesele väikse algustähega, püüdes määratleda mehelikkust ja leides, et see on ilma naiselikkuse olemasoluta võimatu, hakatakse üha enam puuduvat nähtust otsima. Alexandre Dumas' romaanis „Pariisi mohikaanlased" ütleb üks tegelastest, et alati tuleb otsida naist. Etenduses „SuperamaX" on naine nähtamatu. Ja ometi ei ole ta kunagi varem olnud nii nähtaval.

Sest tegelikult ei puudu sealt naise kohalolu täielikult. Superamas palus mõningatel naisnäitlejatel, kellega on varasemalt koostööd tehtud, soovitada stseene ja näitlikke ihasid, mida nad sooviksid etenduses näha. Paroodia, ehedad hetked ja erilised laulud saavad kõik etenduses tõeks.

Vaata lisa Kanuti Gildi Saali kodulehelt.

Pilte etendusest: