PUBLIKU EKSPERIMENT: Rattaga Tallinnas - kui velosõbralik linn on?
Kuigi ilm minu plaani ei soosi, võtan selle siiski ette. Tahan teada, et kui mu eesmärk pole sporti teha ja kauneid linnaäärseid rattateid kasutada, siis millised võimalused ratast igapäevaliikumisteks kasutada üldse on.
Enne oma sõitu vaatasin nii rattarikkaks.ee ja kaart.tallinn.ee lehelt rattateid, mida soovitatakse. Otsustan jälgida suurema osa teest Tallinna kodulehel olevat, kuid mõningate muudatustega, tahtes teada, mis saab seal, kus pole teed, kuid sõita tarvis.
1. etapp: Uus-Maailm-Linnahall
See teekond kulgeb Väike-Ameerikast Liivalaiat mööda Jõe tänavale ning edasi Ahtrist üle Mere puiestee Linnahalli ette.
Väike-Ameerika on tore, osaliselt ühesuunaline ja vaikne, sõidan sõidutee paremas ääres ja ei lase end heidutada ääres parkivatest autodest. Jõuan Kosmose ristmikule, ületan kehvas olukorras trammitee jõnksudes Pärnu maantee ja suundun Liivalaiale. Seni on tore. Kaart ütles, et Liivalaia tänaval kulgeb rattatee. Leian selle - kehva märgistatusega ning täpselt lenksilaiuse.
Püsin püüdlikult joonte vahel mõned meetrid, kui avastan, et kõrvale jääb Swedbanki esine parkla. Aga mis siis, kui keegi kohe siit tagurdab? Kaks hetke sõidan ja kordub sama kohtumaja läheduses. Autode vahelt näen, et sealsamas kõrval kulgeb väga lai kõnnitee. Sõidan edasi mööda rattarada. Joonestus on ja kaob, siis ilmub ja siis kaob jälle. Bussi möödatuhisedes võttab ratta all värisema ja kõrvus kohiseb. Kadestan jalakäijaid laial kõnniteel. Ruumi oleks ka mulle tegelikult. Püüdlikult lähenen joonte vahel püsides Juhkentali ristmikule, kus - ah, mismõttes? - rattatee keerabki Juhkentali peale. Jään kurvil oleval ülekäigurajal seisma. Märgistus on teelt nagu pühitud. Otsustan jätkata mööda kõnniteed sõitu Stockmani suunas. Järsku ilmub kõrval sõiduteele ei kuskilt taas jalgrattaraja märgistus. Kas ma peaks alla tagasi sõitma? Äärekõrgust arvestades jätan plaani katki.
On kulunud 11 minutit jõudmaks Stockmani juurde. Seda on poole vähem kui jalgsi sama teekonda läbides. Ajavõit on tore, aga närvikulu, märgistuse jälgimine ja pabistamine suuremate nelja- ja enamarattaliste liiklusvahendite pärast nullib selle.
Jõuan Pronksit mööda Jõe tänavale ja otsustan jätkata teisel pool teed, kus tundub veidi laiem. Teel parkiv kaubik ei sega mu teekonda, küll aga korjab üks naisterahvas minu lähenedes koera meenutava looma kiirelt sülle - minu või koera huvides, ei tea.
Keeran Ahtri tänava peale ja jätkan, kaardi järgi siit rattatee ei kulge, ometi on kõnnitee laius ja seisukord meeldivaim seni. Soolalao juures teed ületades annab Reval takso juht mulle teed. Esimene viisakas autojuht. Aitäh!
Veel paar ristmikuületust ning astun rattalt värisevate jalgadega maha, et kohtuda meie videomehega - Linnahalli ees suurel plaaditud platsil tunnen end esimest korda turvaliselt. Kergendus. Kiired kommentaarid kaamerasse ja jätkan.
2. etapp: Linnahall-Kalamaja-Telliskivi-Kristiine
Ei ole märgitud, et Põhja puiesteel oleks rattatee. Lähim kulgeb mööda Kultuurikilomeetrit märksa rohkem mere ääres. Kuid mina kehastan täna igapäevasõitjat, keda ei huvita niivõrd looduskaunidus ja vihisev meretuul, kuivõrd praktiline liikumisviis.
Põhja puiestee oli halvim valik saan aru sekundil, mil pärast teeületust selle tänava peale jõuan. Tee on rattalaiune, sõiduteel tuhisevad autod ning see pole piisavalt lai, et nendega sinna konkureerima minna, kui ka läheks, kiiluks pedaal liialt ääres püsides kohe vastu kõnniteeäärt. Ilmub teepiire, teisel pool on betoonsein, vaevu, peaaegu seina kriipides õnnestub läbi pääseda. See on veel hirmsam kui Liivalaia!
Õnneks jõuan kohe Soo tänavale, mis on rahulik. Paar joobes tuterdavat härrast lasevad mu endi vahelt ilusti läbi. Korraks on kergem ning otsustan nüüd põigata sisse Kalamajja. See on teada-tuntud poppide hipsterite mängu- ja sõidumaa. See on pesa, kust väljub iga päev linnaliiklusesse lugematu arv retrorattaid, selliseid, millel pole sageli käike ega amortegi. Esimesed 10 meetrit Kalju tänaval ning tekkib küsimus - kuidas nad seda küll teevad? Kahel pool sõiduteel pargivad autod, kõnniteel näen eemal vankriga ema ning kui ma ka sooviks ise sinna mahtuda, ei ole ülessõidukohta küll sobivat. Jätkan aukude vahel manööverdades sõiduteel. Püüan püsida paremal ääres ning leida aukude rägastikus suuna Telliskivi tänavale. Mõtlen, mis oleks, kui mu rattal puuduks amordid - kui valus mul homme käia oleks pärast seda raputusmaratoni?
Säästumarket Kopli ja Telliskivi ristmikul ning raudteeülesõit - milline osa siin võiks olla rattatee on ebaselge. Hiljem kaardilt avastan, et mäletasin valesti - siin ei peagi olema rattateed. Lausa terves Kalamajas pole ühtegi. Huvitav! Ainus tee ongi märgitud kulgema ümber Kopli poolsaare. Mina rühin aga Telliskivit mööda, et jõuda tagasi alguspunkti.
Viis härrasmeest F-hoone juures ei ole konditsioonis, et teelt kõrvale astuda, toetav aed jääks liialt kaugele. Pudenen ise siis rattale head tervist soovides üle kõrge ääre sõiduteele, käib kolks. Elan üle, sest tean, et kui sekundi pärast ratas ei sõida, on Telliskivi ja Rohu ristis VeloSpetsi kauplus. Samalt ristmikult jätkub kaardi järgi ka ametlik rattatee.
Ka urineeriv vennike tänaval ei lase end minu lähenemisest segada. Ta toetub aiale, samal ajal kui vestlus sõbraga jätkub nii, nagu ei toimuks midagi - välja arvatud see nire, mis nüüd mu ette vahetult voolab. Fui!
Jõuan Telliskivi tänavalt Paldiski maantee ületades lõpuks Tulika tänavale. Sõites püüan meenutada, kus Tallinna kaardil jooksis rattatee. Avastan bussipeatuse juurest maast märgi, kus on laps emaga ja ratas. Tore! Olen õiges kohas! See pilt maas tõestab seda. See on esimene pärast Liivalaia hektilist märgistust. Tee on ka nii lai, et saab sõita ilma, et me jalakäijatega teineteist kuidagi häiriks. Ees seisab Kristiine ristmik, kuid rattast hoolimata ei kulge selle ületus kuidagi sujuvamalt kui tavaliselt.
Üllatavalt mõnusalt veereb ratas 50 meetrit järjest ilma takistusteta aga hoopis Tulika selle osa peal, mis Kristiine keskuse kõrvalt jookseb. Kui pööran Kotka peale, et ületada raudtee, ei halvene midagi. Nauditaivam osa kogu sõidust - sile asfalt ja piisavalt lai. Korragi sõidumõnu! Tulika-Kotka raudteeülesõit oleks käikudeta kaherattalisele ilmselt paras katsumus. Minu sinine sõbrake veereb aga probleemideta just enne rongikella üle ning olen õnnelikult tagasi seal, kust oma teekonda ka alustasin.
Kulus täpselt 58 minutit, et teha peale tiir Tallinna kesklinnale.
Tulemus: Rattaga saab kiiresti.
Hind: Loetamatu arv närvirakke ja peagi ka rattahooldus.
Mõte: Hakkan rattaga sõitma edaspidigi, kuid valin väga, kuhu ja mis teed mööda! Kaarti ei usalda.
Mõtlen veel, et ma ju sõitsin teadlikult ja ei märganud märke - selles liikluse virr-varris ei julge teelt, autodelt silmigi tõsta. Mul oli niigi palju tegemist, et leida sobivad üles- ja allasõidud ja lälgida kõikjal tagurdajaid, vankreid ja muud.
Ebaselged on nii mitmeski kohas nende rattateede asukohad, mis kaardil märgitud. Teen ettepaneku linnakaardil mööda sõiduteed kulgevad rattateed tähistada näiteks punasega (mida need tegelikult ka on), kuid mõnusad kõnni- ja sellega külgnevad rattateed rohelisega. Siis ma teaksin, et neid sõiduteel kulgevaid väldiksin närvide huvides kindlasti - rattalt maha astudes ei kataks mind siis ehk külm higi ning jaladki ei tudiseks!
Rattarikkaks.ee lehel olevad inimeste tähelepanekud võiks aktsiooni lõppedes ka ametlikule linnakaardile kokku koondada, siis oleks selge, kus ja kuidas tee ületada tuleb, kus on suured augud ja millised on ohud - kodanikud on ilmselgelt ära teinud väga suure töö olukorda kaardistades ja oma tähelepanekuid kirja pannes. Au!
Selgus igatahes see, et rattatee ei pruugi sugugi olla rattatee, samas kui mõned mittemärgitud teed osutuvad sõites väga mõnusaks.
Jääb üle soovitada - valige oma teekonda hoolikalt! Vaid nii on Tallinn rattasõbralik.
Kallis lugeja, anna meile kommentaarides teada, kus on Sinu arvates parimad ja halvimad rattateed Tallinnas!
Videost näed ka vahetuid kommentaare.
