PUBLIKU PÄEVA KOMM: Mihkel Raua "Viimane voor" on ennast põlgava tooniga depressiivne ja kibestumist, alandust ning kahetsustunnet täis teos!

Mihkel Raua eile teleesilinastunud lavastus "Viimne voor", mille süžee punus end ümber staarisaate kohtunikulaua, ei avaldanud Delfi lugejaile mitte mingit muljet. Või kui, siis ainult negatiivset. Nimelt ei saanud vaatajad aru, miks sellist teost üldse vaja oli ning samuti häiris neid lastele kuulamiseks ebasobiv kõnepruuk.

Üks paljudest roppu kõnepruuki puudutavatest kommentaaridest:

vaatasin lõpuni 12.12.2014 22:43

kahju, et seda näidatakse. lapsed küsisid, et miks nad nii palju ropendavad. ei osanud vastata. proovisin selgitada, et see on kunst. vabandust, kui sellega kunstnikele liiga tegin.

Üks teose üleüldist vajalikkust sügavamalt lahkav kommentaar:

tegelikult 12.12.2014 22:49

annab seda teost lahata nii mitmest vaatepunktist, et kui oleks tahetud selle teosega vaatajale midagi öelda, oleks pidanud üheselt mõistetavuse mõttes rohkem vihjeid jätma ka päris arukate ja haritud vaatajate jaoks. minu isiklik arvamus on, et lõpptulemusena oli tehtud teos enda jaoks, mis tahes mõttega siis, üldiselt kibestumist, alandust ja kahetsustunnet täis teos, mis on kergelt ennast põlgava tooniga tehtud ja üsna depressiivne. praeguses ühiskonnas pole meil vaja külvata veel enam depressiooni, seega arvan, et teos ei ole antud ajahetkel Eestis esitamiseks küps. võibolla, kui palju aastakümneid hiljem tagasi vaadatakse, leitakse sellest meie hetke ajastu peegeldus ja tõlgenduse võti, milleks on ühiskonnas valitsevate maskide kukkumine tegeliku apokalüpsi eel. kuid mida ei pruugi tulla, on postapokalüptiline ühiskond, mis selle teose sügavust suudaks mõista ning see jääb siiski sellele tasemele, et antud hetkel polnud seda vaja. vaja oleks rohkem saateid, mis annaks inimestele lootust, pakuks tröösti, juhiks tähelepanu veel sellele ilusale, mis veel alles on selle asemel, et tekitada juurde depressiooni ja meeleheidet.