Kohale läksime bussiga ning plaanisime seal ka telkida. Läbi õnneliku juhuse saime aga kohe alguses tuttavaks kolme jaanipeolisega ning tatsasime siis seal selle vihmase ilmaga koos ringi. Ma juba mõtlesin, et läheks koju ära. Rahvast eriti ei olnud ning vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda.

Meie uued tuttavad pakkusid aga välja, et läheks istuks nende autos nii kaua, kui vihm järgi jääb. Nii me siis paar tunnikest istusime seal autoparklas ja veetsima raadiomuusika saatel jaanipäeva Pühajärvel.

Parklas aga käis rahval oma pidu. Mõned olid leiutanud sellise omapärase telgi - panid katte 2-3 auto katusele ning said seal all siis tantsida ja õlut juua. Mõnel paistis päris hea meeleolu olevat ning halvast ilmast end morjendada ei lastud. Meie aga ootasime, et see vihm ükskord lõpeks.

Vihm jäi järgi ning siis tulid paljud oma autodest välja ja läksid ikka live-muusikat ka kuulama. Mõned esitajad õnnestus ära kuulata ja meeleolu oli taas hea. Võib ka nii öelda, et see hea muusika ja mõnus seltskond panid meid unustama seda masendavat ilma. Rahvas tõmbas vesipiipu, tantsis ja laulis ning ei lasknud end kõigutada sellest, et pool pidu jäi nägemata.

Öösel aga juhtus see, et meil oli vaja siiski telki magama sättida. Peab mainima, et meeletult jahe oli, kui vihma sadas. Magama jäämine oli võimatu, kuna veel kella poole 5 paiku hommikul lauldi kõrvaltelgis "jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" mitmekesi. Aga kella 7 paiku paistis päike mõnusalt ning sai isegi tunnikese magada. See tundus parim asi, mis üldse sai juhtuda.

Otsustasime, et kahte päeva me seal siiski ei veeda ning läksime päeval koju. Samas võib öelda, et see pidu oli siiski meeletult lahe ning kahetsemiseks pole põhjust. Eks meil nüüd on väiksed köhad ja nohud, aga ...eks kõik hea tuleb ju millegi arvelt.

Järgmisel aastal kuulame natuke ilmateadet ka.