“Rajaleidja“ — nii eepiline, et hea
Lühidalt sisu kokku võttes nii palju, et kuskil aastal kaheksasada ja pisut peale hukub Ameerika rannikul viikingilaev. Ainsaks ellujääjaks on pealiku poeg, kelle kohalikud indiaanlased üles kasvatavad. Kui viikingid ligi kümme aasat hiljem uuele vallutusretkele tulevad, puhkeb nende ja põliselanike vahel verine võitlus.(Ja kui ma ütlen VERINE, siis ma mõtlen, et toda punast ollust lendab mõnedes steenides ikka pangede kaupa.) Muidugi on indiaanlaste juures kasvanud poiss nüüd raskete valikute ees ning peab asuma olukorda lahendama enne, kui viikingid indiaanlased viimseni maha notivad.
NB! Kõigil, kel seostub sõnaga viiking muhe Hagar, pole ehk üldse õige seda filmi vaatama asuda — sind võib nimelt ees oodata ehtne psühhotrauma, sest filmis nähtavad viikingid on hiiglasekasvu, verejanulised ja sõjakad bandiidid, kes röövivad, põletavad, võtavad orje ja vägistavad nii kuis jaksavad.
See linateos tekitas minus rohkem vastakaid arvamusi kui ükski teine hiljuti nähtutest — ometigi jäi lõpuks peale hea arvamus ja kui oleks aega olnud, oleksin selle DVD veel teist kordagi üle vaadanud. Ka teised eestlased näikse viimaks taipavat, et “Rajaleidjal” on omad võlud (või on nad siis lihtsalt äärmiselt verejanulised), sest film platseerus juba avanädalal DVDde laenutustabelis teisele kohale.
Õnnetu Artur kummitab
Selleski filmis on olemas oma kohustuslikud elemendid: kui samas stseeenis on suure kilbiga peakangelane ja lumised mäenõlvad, ei lähe kaua aega mööda, kui ta juba oma kilpi kelguna kasutades mäest alla tuhiseb. Pingutatult mõjus kogu love story ja seksistseenigi näis olevat rohkem lihtsalt kohusetundest sisse pandud, loo arengu seisukohalt ei andnud see midagi juurde.
Filmi esimene pool on täitsa tempokas, aga teises pooles muutub üha painavamaks küsimus, kas tõesti tõmmatakse kogu filmile vesi peale tüüpilise õnneliku lõpuga. Lisaks tekib mingil hetkel ebameeldiv äratundmisrõõm, kus üks järvejääl toimuv stseen meenutab vägisi paari aasta taguses prohmakas “Kuningas Artur” nähtut. Ning kuigi lootus sureb viimasena, ei näi peategelane seda teps mitte tegevat — olgu vaenlasi palju tahes, olgu neil millised relvad tahes, pääseb ta kõigest väikeste kriimustustega (kuid ärge kaotage siiski lootust — enne filmi lõppu lõpeb (õnneks) ka tema jabur vedamine).
Islandikeelsed viikingid
Filmi head küljed on kindlasti visuaalne detailiderohkus (esimese vaatamiskorraga on pea võimatu kõike ekraanilt läbi libisevat haarata) ja see, et viikingid on pandud kõnelema islandi keeles. Viimane mõjub tõesti väga hästi ja loomulikult, sobides ideaalselt viikingite hiiglaslike loomanahkades kujudega. Küll peab jälle ainult kurvalt ohkama kuulates indiaanlaste ideaalses inglise keeles teksti, mis mõjub islandi keele kõrval kuidagi eriti võõrastavalt — minu meelest oleks isegi indiaaniaktsendiga inglise keel veidi loomulikumalt mõjunud. Nüüd räägib aga kõrge indiaanipealik täpselt samuti nagu ükskõik milline tänapäeva jänki.
Vere ja vägivalla ulatuslik eksponeerimine on iga filmi jaoks libedale rajale astumine — õnneks “Rajaleidja” ei komista, vaid jääb väärikalt püsti, muiates ehk suunurgast isegi vahel enese üle (poole meetri kõrgusele purskavate verejugade, aeglustuses näidatavte võitlusstseenide ja muu taolisega). “Kui juba eepiliselt, siis eepiliselt,” näib olevat olnud nende põhiline juhtmõte. Kõik selles filmis on pisut harjumatult (ent samas taotluslikult) üle pingutatud (peakngelane jääb ellu isegi nool seljas paarikümment vastast tümitades) ja ometigi on selles kõiges oma võlu.
Kuigi see vindi ülekeeramine on harjumatu ja paneb meid automaatselt karjatama: “B-kategooria,” ei ole “Rajaleidja” kohe kindlasti mingi B-kategooria rämpsprodukt. Viimastest aastatest meenuvad hoopis rohkem haipi saanud “Kuningas Artur” ning “Tristan ja Isolde”, mis keerasid vindi üle eepilisuse kilbi taha varjudes, muutudes aga seejures tõepoolest iseenese haledateks paroodiateks. Nende kahega kõrvutades on käesolev film ikka suisa meistriteos.
Päkapikk või viiking?
Ja muidugi on kõigil pärast 2003. aastat ilmavalgust nänud fantaasiasugemetega filmidel juures kerge “Sõrmuste Isanda” maik, olgu see siis visuaalselt, mõne tegelase või dialoogi näol. Ka “Rajaleidja” ei näi sellest kuidagi pääsevat — ikka meenutavad viikingid mulle miskipärast kohutavalt nii umbes kahemeetriseks sirgunud Keskmaa päkapikke (just välimuselt, jõhkrad verevalamised ja inimsõrmede kogumine pole ehk päris see, millega Tolkieni habemikud oma aega sisustaks). Ning kõiki piinanud küsimusele “Kas see film on siis tõesti täpselt nagu “300”?” vastates — ega ikka ole küll. Aga milles täpselt nende kahe erinevus seisneb, jätan juba igaühe enese avastada.
