Inimene planeerib, jumal naerab

Hoolimata hirmust, teadmatusest ning minu „väga olematust prantsuse keelest“, otsustasin oma esimesel vabal nädalavahetusel sõita omapäi ookeani äärde. Olin valinud välja linna, saanud koolist abi bussipeatuste ja –aegadega ning pannud paika päevaplaani. On olemas ütlus: „Inimene planeerib ja jumal naerab“. Sellel päeval said peale minu, naerda mitu inimest. Võimalik, et kogetud absurdikomöödia pakkus nalja ka jumalale.

Ainuüksi bussipileti ostmine venis kümneminutiliseks piletiautomaadiga maadlemiseks. Abi küsimine oli välistatud, kuna pühapäevale kohaselt vaikis linn inimtühjuses ning ka klienditeenindajad puhkasid. Väsimatult nuppe vajutades ja keerates sain lõpuks mõni minut enne bussi saabumist pista taskusse edasi-tagasi pileti Saint Hilaire de Riez’i.

Mõni hetk pärast Saint Hilaire de Riez’i saabumist ilmnes uus ning seekord keerukam probleem - õhtul tagasi sõitev buss väljus huvitaval kombel täiesti teisest kohast. Peatuse nimi küll sama, kuid asukoht teine. Otsustasin jätta linnas jalutamise hilisemaks ning leida koheselt lähima turismi-infopunkti ning küsida sealt nõu. Linnakaardi lähemal silmitsemisel selgus, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige kaugem. Alustasin kuue kilomeetri pikkust jalutuskäiku ookeani äärde.
Tunni aja möödudes olin näljane ja väsinud, kuid ütlemata õnnelik, silmates kauguses paistva maja ees turismi-infopunkti silti. Liginedes märkasin maja ümber ehitustõkkeid ning üsna kiiresti mõistsin, et maja on tühi ja pime ning mingisugust informatsiooni jagamist ei toimu. Otsisin mõndagi silti või muud märki, mis juhataks mind asutuse ajutisse asupaika, kuid asjatult.

Enesekindel ja positiivne inimene saab üle igast mäest, kinnitasin endale ja asusin uuele missioonile – saada kõht täis. Igaüks teab, et tühja kõhuga häid ideid ei tule. Sisenenud esimesse restorani, sain aga taaskord üllatuse osaliseks – süüa enam ei antud. Mõtlesin et tegu on üksiku imeliku juhtumiga, kuid pärast mitme kohviku, pitsarestorani ja baari külastust, oli selge, et pärast kella kahte päeval polegi enam võimalik midagi toitvat tellida.

Kogu naljakate äparduste rada lõppes muidugi õnnelikult. Sain veeta ookeani ääres mitu tundi, korjates kive ja kastes varbaid vette. Sõin väikesest poest ostetud singi-juustu-võisaia, mida jätkus veel tagasisõidukski. Jah, ma jõudsin ka bussile. Läbi linna seigeldes ning koopainimese moodi kätega vehkides ja inimestele oma häda selgitades sain sellega hakkama, teenides ära, vähemasti enda silmis, mitu medalit julguse eest.

Pood kinni kell üks päeval!
Mitmeid kordi tegin Machecoul’s katseid poodides kolamisega, mis muidugi haledalt läbi kukkusid. Olen harjunud, et suured marketid püsivad lahti poole ööni ning väikesed poed vähemalt õhtuti ega osanud arvatagi, et on üldse võimalik nii vara poode sulgeda. Veel imelikumana mõjus pühapäevane haudvaikus, isegi supermarket sulges oma uksed juba kell üks päeval. Kell üks päeval! Kui esimest korda sellist silti silmasin, arvasin, et tegu on veaga või olen ise peast sassis. Tööpäeval pidin ostude tegemiseks toimetama nagu keeristorm, kuna töölt vabanesin kell viis ja kõik poed suleti kell kuus. Kiiresti-kiiresti jalgrattaga vändata ühiselamusse, pesta maha muld ja tolm, kott õlale ja siis jooksuga poodi.

Õnneks pakuti koolis kolm korda päevas üsnagi viisakat toitu, seega rahakotti palju tühjendama ei pidanud. Plusspunkte andis toidule selle sarnasus kodumaisega. Kalmaarijalgu või muud eksootikat taldrikule ei jõudnud. Aga õppetunnist ei jäänud ma ilma sööklaski. Kord oli pandud lauale kaks kaussi, mõlemal suur lusikas sees – ketšup ja mingi hele kaste, mis meenutas majoneesi. Armastan igasuguseid külmi kastmeid ning kuhjasin muidugi taldriku poolenisti heledat kastet täis. Istusin lauda, pistsin esimese ampsu suhu ja tundsin, kuidas mõne sekundiga suu põlema läks ja pisarad voolama hakkasid. See oli minu esimene tutvus prantslaste kuulsa kibeda sinepiga.

Range režiim
Lisaks linnale ja toidule sain ühe-kahe nädala möödudes tutvuda ka endavanuste noortega. Esimestel nädalatel oli koolis ainult varateismeeas tüdrukuid ja poisse, sest nende kutsekooliõpe on korraldatud õppimise ja praktika pideva vaheldumisega. Lisaks alustavad nad eriala omandamisega palju varem. Olin ülimalt õnnelik, kui vanemad kursused kooli jõudsid. Nendest enamik oskas mingilgi määral inglise keelt ja oli julgelt valmis suhtlema. Oleksime ehk koos linna jalutamagi läinud, aga koolis oli hämmastavalt range režiim ja isegi täisealisi õpilasi väravate tagant ilma hea põhjuseta välja ei lubatud.

Tunnid kestsid kella kaheksani õhtul ja tegelikult on üsna arusaadav, et õpilasi pimeduse saabudes linna uitama ei taheta lubada.
Nädalavahetustel sain võimaluse oma uusi tuttavaid külastada ja veeta aega nende perekondadega. Näha nii-öelda reaalset eluolu ja süüa tõelist prantsuse koduküpsetatud toitu.
Me käisime festivalil, rannas, kala püüdmas, suur- ja väikelinnu külastamas, turul ning sõprade suvekodus Saint Jean de Monts’is puhkamas. Kirsiks koogi peal viis ülemuse perekond mind lahkelt restorani sööma, kus sain maitsta konnajalgu!
Kõige kaunimad mälestused luuakse ikka inimestega koos - emotsioone jagades, poole ööni jutustades, koos jäätist süües ja võsarägastikes ekseldes. Ilma heade inimestega koosveedetud ajata poleks vist ühelgi reisil mõtet.

Kus mets on?
Ühel kaunil päikeselisel päeval uute sõpradega mere äärde sõites küsisin lõpuks matkavõimaluste kohta. Varem olin oma suurt soovi, Prantsusmaa mägedes matkamist, vaka all hoidnud, kuna puudusid tuttavad, kellega minna. Lisaks ei pakkunud lage ja sile maastik palju lootust. Olin kujutanud ette, et seal on metsa minek sama hõlpus kui Eestiski – hakkad astuma ja lõpuks oledki kohal. Oma eksimusest sain tõeliselt aimu alles pärast seda vestlust.

„Kuulge kas te vahepeal matkamas ka käite?“ pärisin Baptiste’lt ja Eloise’lt.
„Matkamas? Mis mõttes?“ küsiti vastu.
„Noh, metsas. Kas siin kuskil lähedal on metsa või mõnda rahvusparki?“ täpsustasin.
„Ikka, seal on ju…“ vastas Baptiste, osutades käega läbi autoakna teeäärsele võsajupile.
Võite ette kujutada, kuidas pingutasin, varjamaks oma üllatust. Loodust armastava ja lausa pühaks pidava inimesena hakkas mul neist nõnda kahju, et oleks tahtnud nad kallistustega üle küllata. Sel hetkel mõistsin ma, mis luksus on meil, eestlastel, elada oma kaunite metsade, rabade ja niitude keskel.
Privileeg, mida tuleb hoida iga hinna eest!