Ratastoolis noormees: hariduse kättesaadavus ajapikku lihtsustub ...
Tihti vastan, et saan küll, sest ma tõesti saan hakkama, kuid tahaksin juurde lisada veel nii mõndagi. Nimelt, kas inimesed üldse teavad, et üks nõutumaid advokaate on ratastoolis ning tal on sügav puue. Või, kas inimesed on kuulnud mehest nimega Meelis Luks. Sellest mehest rääkis hiljuti ka meedia. Ta ei saa liikuda ega rääkida, isegi mitte käsi liigutada, ometigi on ta tegus. Meelis maalib, omab firmasid, on õppejõuks IT Kolledžis ja palju muud.
Selleks, et nii kaugele jõuda ei piisa pelgalt heast haridusest, samas ka mitte ainult tugevast tahtejõust. Peab olema nii üht kui teist.
Tänases Eestis on üsna keeruline puudega noorel korralikku haridust omandada. Kuna enamus õppehooneid on päris vanad, ei ole neis võimalik näiteks ratastooliga liikuda, sest majas puudub lift.
Õnneks pole olukord täiesti lootusetu ning kaasaegsematel hoonetel peavad olema vastavad nõuded täidetud, mis lubaksid ka liikumispuudega inimestel hoones liigelda.
Haapsalu on teada-tuntud puuetega inimeste linn — seal asub Neuroloogiline Rehabilitatsiooni Keskus ja isegi põhikool, mis mõeldud erinevate puuetega noortele.
Seal asuvas põhikoolis ma käisingi. Haapsalu Sanatoorne Internaatkool on koht, kuhu läheksin igal ajal tagasi. Sealne õhkkond ja inimesed on harjunud veidi teistsugustega, meid ei peljata. Koolis kestab õppimine 10 aastat, kuna ühel veerandil toimuvad erinevad raviprotseduurid — massaažist ravivannini välja.
Kuna koolis on klassid väikesed (u. 8-10 õpilast), siis on sealne õppimine lihtsam nii õpilasele kui õpetajale. Sind võetakse kuulda, sind aidatakse ja toetatakse nii, kuidas vähegi suudetakse. Kui jääd maha, aitab õpetaja sind järgi, mitte sa ei pea üksi pead murdma.
Olgugi, et Haapsalu Sanatoorses Internaatkoolis käivad puudega inimesed, ei tähenda see, et sealne haridus võrreldes teiste põhikoolidega kehvem oleks. Viimases klassis sooritatakse riiklikud põhikooli eksamid nagu tavakoolideski.
Edasiõppimine võib juba probleemiks osutuda. Pärast Haapsalus kooli lõpetamist tahtsin kindlalt õpinguid gümnaasiumis jätkata. Millisesse gümnaasiumisse minna, seda ma ei teadnud. Ma ei osanud isegi arvata, kus võiks olla gümnaasium ehitatud nii, et ka mina oma ratastooliga saaksin korruselt korrusele liikuda ja ustest sisse, sest ratastool on siiski suhteliselt lai.
Kui mu endise klassiõe ema helistas Haridus- ja Teadusministeeriumisse, et uurida, kus on võimalik puudega noorel keskharidust omandada, ei saanud ta sealset vastust kuuldes eriti palju targemaks. Talle vastati: “Kõikides renoveeritud koolides on selline võimalus olemas.” Aga kust võiksin ma leida nimekirja uutest ja renoveeritud koolidest? Ega ei leiagi.
Seetõttu võtsin kätte ja kirjutasin kõikidesse koolidesse, kuhu vähegi minna oleksin soovinud ja küsisin neilt, millised on võimalused liikumispuudega noorel seal liikuda.
Arvasin, et olukord on üsnagi nutune ja selliseid koole, kui üldse on, siis väga vähe või on need tasulised. Minu õnneks nii kurvad lood sellega polnud ja sain õnnelikult asuda õppima kodukoha kooli Carl Robert Jakobsoni nimelisse Gümnaasiumisse.
Olen valikuga rahul — õpin matemaatika-füüsika süvaõppe kallakuga klassis, koolis liikumine on probleemitu ja mingite norimistega pole kunagi kokku puutunud.
See on üks väheseid tasuta keskkoole Eestis, kus on võimalik minusugustel õppida. Olen tänulik selle eest, et on vähemalt üks korralik ja kõrge haridustasemega kool olemas, kus saan oma õpinguid jätkata.
Olen arvamusel, et kui keegi läheb gümnaasiumisse, peaks ta edasi minema ka ülikooli. Pole mõtet istuda kolm aastat gümnaasiumis, kui samahästi saaksid kutsekoolis kätte keskeri hariduse, mis annab sulle piisaval määral keskharidust, et edasises elus kergemini hakkama saada.
Nii otsustasin ka mina — kui juba gümnaasium, siis ka ülikool. Soovin edasi õppima minna TTÜsse. Kuna olen arvutitega juba väga noorest peast kokku puutunud, siis suund jääb samuti IT valdkonda — programmeerimine täpsemalt.
Ülikoolides puudega inimeste liikumisvõimaluste eest võitlesid sügava puudega noored, kes said sellega meie õnneks väga hästi hakkama. Nüüd ei pea ma enam muretsema, kas ja kuidas saan kätte kõrghariduse. Siht on selge ja tean, mille suunas pürgida!
