Rebaste ristimine — või retsimine?
Ristimine või retsimine?
Õpetajatega läbitud vestlusvoorust jäi keskkooli osasse sissepääsemiseks väheseks, ei piisanud ka sellest, kui su 9. klassi lõputunnistusel olid ainult viied, vaja oli ka vanemate õpilaste ehk siis Lõvide heakskiitu, et tõestada oma kõlblikkust keskkooli sissesaamiseks. Ühesõnaga oli vaja läbida kõige raskem voor ehk siis elukooli voor. Nii jah, juttu tuleb Rebaste ristimisest.
Ema ja õdede käest olin kuulnud, et Rebaste ristimine on üks õudne tegevus, seal sind lohistatakse ja pannakse tegema igasugust jama, mis lõppkokkuvõttes maitseb vastikult, ajab sind öökima või murrab kondid.
Kui minu ema ristiti keskkooli rebaseks, siis neid sunniti kelguga alla laskma trepist ja üks poistest murdis käeluu, mille peale keelati rebaste ristimine selles koolis aastateks ära.
Minu õde rääkis, et nemad pidid sööma lapse WC potist mingit pruuni jurakat ja jooma midagi kollast peale. Mõni oli lihtsalt vaatamisest oksele hakanud, aga lõppkokkuvõttes oli see puhas pott ja kollane oli ainult limonaad ja pruun ollus oli olnud Kamašokolaad, mis oli sulatatud ja siis vormitud teate ise küll milleks.
Tädipoeg rääkis, et neid pandi paljaste kätega silmad kinni külmavee ämbrist vihmausse püüdma, mis lõppkokkuvõttes osutusid siiski ussikujulisteks kummikommideks.
Selliste teadmistega läksin vastu minu enda Rebaseks ristimisele. Esmaspäeva hommikul leidsime kooli stendilt suure ilusa plakati, kus teavitati, et terve järgneva nädala 12. klassi Lõvid panevad proovile meie elulised oskused ja kuulekuse. Lohutati ka kohe, et midagi hirmsat ei tehta ja paluti kõigil kohal olla, sest kaaslastega koos katsete läbijad pidid kergemalt pääsema, hilisemaid ristitavaid pidid nad aga topelt ristima/retsima.
Igal hommikul oli ka plakatil täpsustus, millist riietust õhtul ristimisele kaasa võtta.
Esmaspäeva õhtul rivistati meid kõiki üles, anti jalga ujulestad, pähe ujumismask ning rongkäiguga jalutasime mööda linna, käes plakatid, et oleme noored rebased, me täidame ülesandeid ja käsklusi vastuvaidlematult ja kuulekalt.
Järgmisel päeval pärast tunde oli teatevõistluste õhtu. Algatuseks mängisime õues ringmänge. Naljakam oli Mägramäng, kus muinasjutuvestja sosistas kõikidele kõrva looma nime, siis hakkas ta muinasjuttu vestma ja see, kes kuuleb oma nime peab välja kargama ringist, aga teised peavad takistama tal välja hüppamast, kes välja saab hüpata, on võitnud endale vabastuse ülejäänud ristimistseremooniast. Ja muinasjutu rääkija kõneles küll karudest, vihmaussidest ja siis ütles ta saatusliku lause:“ Ja siis pistis oma koopast koonu välja mäger.“ Mille peale kogu meie klass proovis korraga ringist välja hüpata eeldades, et on tugev takistus kaaslaste poolt. Kes tegi ülepeasaltot, kes veeres niisama külili, kes ei saanud arugi, et pidi reageerima. Nali oli aga selles, et muinasjutuvestja andis kõikidele nimeks mäger.
Hiljem oli meil võidujooks ujulas, kus oli vett ühes otsas 50 cm ja teises 10 cm. Jooksu takistuseks jalas jälle ujulestad. Vett lendas ülepea, lõppes asi sellega, et meie Lõvide klassijuhataja nii naeris, et kukkus üle serva basseini. Hea oli see, et meid oli hoiatatud ette, et kuivad riided tuleb kaasa võtta, sest mõned pidid ju maakonna bussiga õhtul koju ka minema.
Kolmapäeva õhtul oli koolis orienteerumine ja osavuse kontroll.
Seoti silmad kinni, keerutati, veeti ühest kooli otsast teise ja siis olid ülesanded, mida täites said edasi liikuda. Liikumine käis ka aja peale ja kes võidab see pidi jälle järgmise päeva ristimise tseremooniast kergemini pääsema.
Ülesanneteks oli näiteks poksikindaga 10 hernetera šampuse pudelisse toppimine. Õpetajate toa ukse juures põlvitamine ja lubaduste lugemine. Roomamine, pugemine ja hüppamine. Aja peale tagurpidi lugemine ja pärast ümberjutustuse tegemine. Klassijuhataja pildi joonistamine kinnisilmi. Nööril rippuva õuna söömine. Fantaasial lasti voolata. Keegi ei võitnud, sest stopperi unustasid Lõvid tööle panna, ise veel vabandasid, et Lõvid võivad kokku valetada ja lubada, mida ise tahavad.
Neljapäeval oli koolimaja koristamine lagast. Meid jagati gruppidesse ja siis koristasime direktori kabinetti, Lõvide klassi ja siis ka nipet-näpet sealt, kust eelneva nädalaga sai midagi täis lagastatud.
Reede oli pidupäev, kus lõplikult meid rebasteks löödi kogu kooli ees õhtusel peol. Reede hommikul pandi juba uksel kõikidele noortele rebasetempel põsele (lehmavärviga, millega lehmi nummerdatakse ja see ei tulnud ka terve järgmise nädala maha, isegi küüneatsetoon ei aidanud, pani ainult põse sügelema ja villi).
Lugesime tõotuse olla alandlikud ja kuulekad, täita käske ja ülesandeid, mõnikord mõelda oma peaga, jne. Pärast seda läks tantsuks ja kookide söömiseks ning pidu jätkus poole ööni.
Minu pinginaaber oli lahke koogiküpsetaja ja niisiis küpsetasime Lõvidele koogi, kus lehttaigna retseptile lisasime pool klaasi soola, õunte asemele panime toore kartuli viilud ja siis purustatud musta pipra peale lõhna segamiseks panime ohtralt kaneeli. Nii mõnigi Lõvi haukas hea isuga koogikest (me poetasime selle salaja nende lauale teiste kookide vahele). Aga keegi kellegi peale pahaseks ei saanud, sest see oli ikka mõnus vemp.
Hea tunne oli, kui oli näha, et keegi on nii pingutanud ja korralikult ürituse ette valmistanud. Tore oli ka see, et me ei tundnud ennast kunagi alandatult, kui keegi kartis mingit ülesannet teha, siis teda ei sunnitud selleks. Tegemist on ju siiski lõbusa omavahelise tutvumise tseremooniaga, mille eesmärgiks on ristimine mitte retsimine.
Näpunäiteid selleks, et rebaste ristimine õnnestuks:
