Mina, kes ma olen terve oma elu pidanud ratastoolis veetma, ei pea probleemiks tänavatel liikumist. Kindlasti on minu plussiks ka võimalus ratastoolist püsti tõusta ning abivahend vajalikest kohtadest üle tõsta.

Kuid see, et mina sellise asjaga hakkama saan, ei tähenda, et kõik saavad. Raskendatud liikumine tänaval, liikumisvõimaluseta kultuuri- ja haridusasutused on pinnuks silmas kõigile liikumispuuetega inimestele.

Olen lõpetamas põhikooli ja plaanin edasi õppida — esialgu gümnaasiumis ning hiljem ülikoolis. Selleks aga, et ma saaksin oma unistusi täide viia, pean ma saama liigelda — näiteks käia koolis. Kuid, mis te arvate, mitmes koolis saab vajalikul määral ratastooliga liigelda? Tahaksin öelda, et mitte üheski, kuid see oleks vale. Mõnes koolis saab, näiteks rikaste vanemate lastele mõeldud Roccal Al Mare koolis.

Mu klassiõde, kel on liikumisega suuremad raskused kui minul, helistas Tallinna Haridusministeeriumisse ning küsis, et kus on ratastooliga lapsel võimalik keskharidust omandada. Talle vastati: “Kõikides renoveeritud koolides.” Kuid, kust ma tean, millised koolid on renoveeritud või millised mitte?

Kool ei ole ainus koht, kus ratastooli kasutaval inimesel on vaja liikuda, kuid kus seda ei võimaldata. Ehtne näide on Saaremaast, kus käisime lõpuekskursioonil.

Teatavasti on Saaremaal Kaali kraater, kuhu aastatuhandeid tagasi meteoriit kukkus. Kogu klass läks sinna, ega ma siis minemata saanud jätta — läksin ka kaasa. Sinna minek möödus väga vaevaliselt — kahe mäe tõttu. Mul on tugevad käed, mis tähendas, et jõudsin mõlemast mäest üles ronides poole mäeni, edasi oli abita juba võimatu minna. Klassiõde ei saa üldse teise inimese abita sellistesse kohtadesse. Tekib tunne, et riik ei tahagi, et puuetega inimesed saaksid ka oma elamuse kultuurist, mis nende maal aset leiab.

Kaali kaatrisse saime suure abiga üles, kuid mis ootas mind ning ootab ka kõiki teisi ratastoolis inimesi ees, oli Kuressaare loss. Selles lossis on mitmeid korruseid, kuid ratastooliga pääseb vaid esimesele, sest lossis puudub lift. Kui euronõuded peavad olema täidetud kõikides asutustes, mis nagu näha midagi ei päästa, siis miks ei pea need olema täidetud sellises kohas. Saan aru, et sellisel vanal ajal polnud tõesti ratastoolidele mõeldud, kui tänapäeval saab juurdeehitusi teha väga hõlbsalt. Kahjuks on Kuressaare lossi jäetud juurde ehitamata lift, mis tähendab, et järjekordne kultuuripärand jäi vaatamata — kahju.

Ennist ütlesin, et kultuurinõuded on küll täidetud, kuid midagi ei aita. Ma ei ole vastavate nõuete tegija ega mingusugune ametnik, kuid ütlen, et see, mida nemad peavad nõueteks, on täiesti mööda.

Tallinna Sikupilli keskkoolis on lift vaid esimese korruseni, edasine liikumine toimub jala — kas see on renoveeritud kool? Kuidas saab ratastooliga ülejäänud korrustele? Koguaeg ju abi küsima ei lähe.

Selliste probleemidega tegelevad inimesed, kes reaalsest ratastooliga liikumisest mitte midagi ei tea. Ning kui keegi targem neile nõu andma läheb, siis öeldakse “Ja, jah, parandame asja ära!” kuid ei jõuta kuhugi.