Siis vaatasin pruuti — noor ja kena(nagu enamus pruute on), aga nägin teda elus esimest korda. Ma mõtlesin, et asi põnevam oleks, jätan sõbra või tuttava hoolika (vaatsin sellest n-ö meelega mööda) vaatamise kõige lõppu.

Nägu vajus mul ikka pikaks, sest seda peigmeest nägin ka esimest korda! Ja nimed ka täitsa tundmatud — mis jama see on, mõtlesin. Minu nimi peal ümbrikul, aadress õige. Ei osanudki seletada seda. Korra tulin mõttele, et ehk on mul nimekaim, hakkasin internetist otsima ja leidsingi “peaegu nimekaimu“ — meie nimes oli üks täht erinev. No ja nüüd nägin ka, et see on ümbrikul ka erinev. Polnud seda märganud ei mina, ega inimesed postkontoris. Korraks mõtlesin, et võiks ikka pulma sisse sadada ja kutse “letti lüüa” — ise ju kutsusite!

Sain internetist “peaaegu nimekaimu” telefoninumbri, küsisin, kas ta tunneb neid ning kas pulmakutse võib talle olla. Oligi nii, aga päris aru me ei saanudki, mismoodi see valele inimesele saadeti. Ainuke loogiline variant — inimene, kes aadressi kuskilt välja otsis, ei pannud samuti tähele, et nimedes on siiski ühetäheline erinevus.

Kirss tordile oleks olnud see, kui ma olekski pulma läinud ja vähe sellest — keegi poleks märganudki, et ma vale mees olen…