Saku 195: nõukogude ajal pruuliti õlut auruveduri ja õmbluspoest ostetud mõõdulindi toel

Vaata pilte ja videot!
Saku 195: nõukogude ajal pruuliti õlut auruveduri ja õmbluspoest ostetud mõõdulindi toel
Saku 195

Küllo Arjaka ja Mart Juure koostatud raamat “Saku Õlletehas 195. Eesti õllekultuuri ajalugu 1820-2015” kirjeldab ühes põhjalikus peatükis ka õllepruulimise eripärasid Nõukogude korra tingimusis. Sellesse ajastusse langeb nii pea pidev tooraine ja materjalide defitsiit, nutikate lahenduste otsimine tootmise moderniseerimiseks kui ka tänaseni müügilolevate Saku Heleda ja Saku Tumeda turuletulek.

Sõjajärgselt taastus nõukogude võim, koos kõige selle juurde kuuluvaga. Endised ajad püüti ametlikult unustada. 1950. aastal asendati vanad retseptid ja tootmistehnoloogia ühtsete üleliiduliste sortimendistandarditega GOST. Müügilt kadus Saku Pilsen, seda asendas pikkadeks aastakümneteks Žiguli õlu. Müügile ilmus ka Moskva õlu, seejärel Riia õlu, Ukraina õlu ja Maiõlu.

Nõukogude ajale olid ennekõike algperioodil iseloomulikud mitmesugused tagasilöögid: uus õllefilterpress osutus täielikuks praagiks ja tagastati valmistajatehasele, järgmine filterpress ei jõudnud kohale, ehitus- ja montaažitööd kord venisid, siis jälle oli objektidel tohutu tormamine. Järgnevatel aastakümnetel tuli samuti mitmesuguste probleemidega silmitsi seista, ennekõike puudutas see vajadust tehnoloogiat uuendada ning pideva defitsiidi tingimusis kvaliteetset toodangut tagada ja ka tehast arendada. Tehase töötajad olid aga väga kokkuhoidev rahvas ning esikohale seati ka nõukogude ajal kvaliteetne toodang ning püüti seda kõigi regulatsioonide ja valitseva defitsiidi kiuste ka saavutada.

Seotud lood:

Nii näiteks oli palju seadmeid, mis pärit veel iseseisva Eesti Vabariigi või ka Tsaari-Venemaa ajajärgust. See tõi omakorda kaasa erinevaid äpardusi ja ka õnnetusi. Aastatel 1962–1965 ehitati linnasetsehhi ja uuendati kuivatit uuendamisega. Uus aurukuivati aga nõudis rohkem auru, mida ei jätkunud. Pärast otsinguid saadi kaubale NSVL Balti raudteevalitsusega, mis soostus andma tehasele kaks Rumeenia päritolu vana auruvedurit — need võisid olla isegi sõjajärgsed reparatsioonivedurid. Tallinnas eemaldati alusvankrid ja tendrid. Aurukatel koos vedurijuhi kabiiniga toimetati Liiva jaama. Seal tõsteti suur aurukatel alusraamile, mis oli ühtlasi kelk transportimiseks. Liivalt lohistati suured katlakered traktori järel aeglaselt mööda maad tehasesse, kus seati töökorda. Aurumure oli pikaks ajaks murtud.

Läänesakslaste tehnoloogia kopeerimine mõõdulindi abil
Aastatel 1962-1982 Saku Õlletehases töötanud Arvi Aasma meenutab raamatus üht juhtumit, kuidas õlletehast arendati pudupoest ostetud mõõdulindi abil.

"1970. aastaid iseloomustab tehnilise mõtte lend ja head tulemused. Esimene samm oli Moskvas 1969. aastal õlleseadmete näitusel Lääne-Saksamaa väljapanekult keerispaagi edukas kopeerimine. Moskvasse veetud Saksa näidis oli õige suur, nii 2,5 meetrit kõrge ja mitmemeetrise läbimõõduga. Vist sai Moskvas Arbati tänava pudukauplusest ostetud kõige tavalisem õmbleja mõõdulint ja nii mõõtsime seadme üle.

Hiljem murdsime pead keerulisemate seadmetega. Eesti tehnikaraamatukokku telliti sel ajal Lääne-Saksamaa õlletootmise ajakiri Brauwelt. Sealt leidsime põhjaliku ülevaate silinderkoonilistest õlletankidest, mis annavad märgatava kokkuhoiu — õlut saab valmistada tunduvalt kiiremini, tööjõudu kulub vähem ning lausa kümneid kordi väheneb ehitusalune pind.

Tutvustasin ettevõtmist Moskvas, kust lõpuks anti meile luba teha eksperimentaalselt üks taoline õlletank. Suuri raskusi oli roostevaba pleki hankimisel, mida sel ajal hinnati lausa kulla kaaluga. Sõitsin Leningradi, kust ühest sõjatehasest õnnestus saada vajalik materjal. Esimese silinderkoonilise tanki saime tööle suvel 1973. Nüüd tekkis Moskva ametimeestel asja vastu tõsine huvi. Järgmised suured, 100 000-liitrised õlletankid valmistati meile Tallinnas Dvigateli tehases.
Esimene, 1973. aastal käikulastud katsetank nimetati muideks NSV Liidu — USA läheneva ühiseva kosmoselennu auks Apolloks. Ning need Apollo-tankid on kasutuses tänase päevani."

Saku Tume ja Saku Hele
Ühe vanema järjepidevalt tootmis oleva õllena saab nimetada Saku Tumedat. Selle õlle sünnilugu ulatub 1960. aastasse, kui turule tuli üle pikkade aastate uus õllesort — Saku õlu. Peale traditsiooniliste toorainete kasutati selle õlle valmistamisel karamell-linnaseid ja kõrvetatud suhkrut (suhkrukulööri). 1979. aastal sai õlle nimeks Saku Tume ja seda nime kannab ta tänaseni.

1979. aastasse jääb veel ühe tänase päevani teada-tuntud nimega õlle tootmise algus. Tehases töötati välja õllesort Saku Hele, mis oli aastakümneid Eesti kibedaim ehk humalarikkaim õlu. Saku Hele oli tehase esindusõlleks nii 1980. aastatel kui ka 1990. aastate alguses. Saku Hele on tootmises tänaseni, ehkki mõnevõrra muutunud maitsega.

Gorbatšovi “kuiv seadus” ja kontaktid välismaaga
Partei- ja riigijuhi Mihhail Gorbatšovi 1985. aastal algatatud alkoholivastane kampaania tunnistas õlle alkohoolseks joogiks. Nõukogude Liidus taheti õlle tootmist vähendada ligikaudu kaks korda. Kuiv seadus raskendas varuosade tellimist, sest liidu masinatehased said korraldusi lõpetada teatud seadmete või varuosade valmistamine. Ukrainas hävitati humalaväljasid ning humalat tuli hakata sisse ostma välismaalt.

Sama kampaania käigus nõuti Moskvast kohe alkoholivaba õlle tootmist, ehkki puudus vajalik tehnoloogia. Sakus prooviti alkoholivaba õlut valmistada, kusjuures pudelietiketil polnud ainsatki sõna eesti keeles. Alkoholivastane kampaania vajus 1986. aasta jooksul vaikselt unustusse, ent selle tagajärjed andsid õlletööstuses tunda veel mõnda aega.

Lausa pooljuhuslikult tekkis koostöö esimeste partneritega kapitalistlikes riikides. Meenutab Saku Õlletehase kauaaegne juht Cardo Remmel:

“Käisin ehitusdirektorina korduvalt Moskvas seoses uue keedumaja ehi- tamise ja sinna kavandatud sisseseade soetamisega Tšehhoslovakkiast. Ühel tehnoloogianäitusel tutvusin taanlasest inseneriga, kes oli abielus venelannaga. Nii tekkis kontakt, millest algas koostöö Taani firmaga Danbrew. Sõlmisime seadmete tarnelepingu. Osa toodangust planeeriti saata ekspordiks, et teenida tagasi seadmete eest tasutud valuuta. Sama leping määras igal aastal Saku viie töötaja koolituse Taanis. Mõistagi käis selline asjaajamine Moskva ja Nõukogude Liidu välispanga kaudu. Veel sõlmiti leping seadmete soetamiseks Saksamaa Liitvabariigist ning õllevalmistajate koolituseks Saksa DV-s Dresdenis.”

Taani firma Danbrew esitas oma algse ettekujutuse koostöövõimalustest 1989. aasta alguses. Septembris 1989 julges Saku õlletehas ise korraldada rahvusvahelise seminari õlle kvaliteedi teemal. Esinesid spetsialistid Saksa DV, Saksa LV, Soome ja Taani firmadest ning teadusasutustest. 1990. aastaks oli Sakust huvitatutega liitunud Soome firma Hartwall ja Rootsi firma Pripps, kes juba aasta hiljem olid osalisteks koostöös Saku õlletehasega loodud ühisfirmast.

Pudelid suhkru vastu
1990. aastate algus oli keerukas igal elualal, kõikjalt pitsitas defitsiit. Meenutab omaaegne kommertsdirektor Ants Tulp:
“Suvel 1991 tekkis tõsine taarapuudus. Seda oli varemgi juhtunud, aga nüüd läks nii hulluks, et otsustati hakata kasutama kas või värvituid pudeleid. Leidsime suure klaasitehase Põhja-Venemaalt Vologda oblastist. Sõitsime sinna ning kohtusime juhtidega. Seejärel viidi meid kohalikku täitevkomiteesse ametniku juurde, kes korraldas kohalikku kaubandust. Vestlused olid südamlikud, meile pakuti külalislahkelt lõunat. Tulemust aga ei saavutanud.

Paar nädalat hiljem tuli Venemaalt kõne, kus tunti huvi, kas meie soov osta pudeleid on veel jõus. Vahepeal oli neile kui põhjaregioonile eraldatud Moskvast kolm vagunit suhkrut. Kohapeal jagus nõudlust vaid ühele. Meile pakuti võimalust müüa ülejäänud suhkur Eestis ja vastutasuks lubati müüa samas rahalises väärtuses pudeleid.

Eestis valitses suhkrupõud, meil aga olid sidemed ühe esimese seadusliku erakauplusega. Mõeldud-tehtud! Suhkur läks hästi kaubaks, sest saabumas oli moosikeetmise aeg.

See äri kestis umbes kuu aega. Siis sai suhkur otsa ning korralikult plastikkottidesse pakitud raha toodi minu kui vahendaja kätte. Uus kõne Venemaalt ja täitevkomitee töötaja leppis kokku raha üleandmise päeva ning koha. Turvalisuse tagamiseks pidi see toimuma mitte Tallinnas, vaid Viitnal. Nädal hiljem hakkasid meile Vologda oblastist saabuma soodsa hinnaga pudelikoormad. Selle aja suurim mure leidis lahenduse. Kogu äri põhines vastastikusel usaldusel.”

Algamas oli Saku jaoks üliedukas aastakümme, mis nägi tehase kaasajastamist, uute läänemaiste toodete turuletoomist, teiste seas ka tänaseni igaühele tuttavate Saku Originaali ja Rocki sündi. Nendest pöördelistest aegadest aga juba nädala pärast.

* Küllo Arjaka ja Mart Juure koostatud kõvakaanelisel raamatul “Saku Õlletehas 195. Eesti õllekultuuri edendamine 1820-2015” on 318 lehekülge. Teose väljaandja on Saku Õlletehase AS, kirjastas Menu Kirjastus. Juubeliraamat on müügil Rahva Raamatu ja Apollo raamatukauplustes.