Missugune on sinu arvates kirjaniku vastutus noore inimese kujunemisel?

Mul on vahel tunne, et ma ei kirjuta enam just sellepärast, et mõtlen loomingulisele vastutusele liiga palju. Ma pole selle mõttega veel lõpuni jõudnud, sest mingil hetkel taandub see küsimusele, mida kirjanik üldse tohib teha, milliste vahenditega ja mille nimel. Ja see on täpselt see konarus, mille taha kogu kreatiivsus takerdub. Sest ilma endalt midagi küsimata on kindlasti kergem luua. Aga kui hetkeks peatuda, siis tekivad probleemid: kas negatiivse teate edastamine kunstis on õigustatav? Kas autor tohib rakendada kasumivankri ette sõnu, lauseid või peatükke, mis teevad kellelegi väga haiget? Mis juhtub siis, kui loodud teos on midagi enamat, kui lihtsalt meelelahutus? Kui marksistlikult sotsiaalne kunst ei moraliseeri, vaid laostab? Kui eetikaotsingud viivad loomingulise destruktsionismini? Praegu tean kindlalt ainult seda, et selle vastutuse peale tuleb mõelda rohkem kui seda seni teinud olen. Oma elu suurimad vead olen teinud kartes vastutada. Ja ma ei taha neid korrata.

Kas tundsid juba noorena, et soovid oma häält kuuldavaks teha?
Praegu tagasi mõeldes tundub, et noorena oli mul palju praktilisemaid probleeme. Koolis püsimine. Iseseisvuse saavutamine. Endaga hakkama saamine. Nagu noortel ikka.

Kas oled kunagi tundnud, et noorte arvamust ei võeta piisavalt tõsiselt või ei kuulatud seda sootuks?
Muidugi olen. Ma arvan, et kõik on seda tundnud. Ka need, kes tänaseks täiskasvanud on. Sest kes see ikka seda tattide hala ja vingumist tõsiselt viitsib võtta? Selle paratamatuse põhjus on tõenäoliselt see, et noorte arvamus ei põhine sageli empiirilstel teadmistel või ratsionaalsel analüüsil, vaid väljendab pigem emotsioone. Näiteks 8. klassis tahtsin ma ise ka väga minna õhtukooli, kuna üks tuttav, kes seal käis, pidi käima koolis ainult kolm päeva nädalas — vabadus missugune. Kuna elasin siis veel ema juures, ei lasknud ta mul kooli vahetada. See selleks.

Aga nõrk külg selle paratamatuse — et noorena sind ei kuulata — juures on see, et noorel inimesel võib sageli, ette tulla ka väga lahedaid ideid ja arukaid mõtteid. Üheks suureks piduriks on alaealiste piiratud teovõime. Ma olen 100% veendunud, et meie ühiskonnale oleks ainult kasuks, kui 16aastane inimene oleks juriidiliselt täiskasvanu. Loomulikult oleks vajalikud tervisekaitse ja muu sellise temaatikaga seotud erandid.

Missugune on sinu sotsiaalne sõnum, mida oma kirjatöödes väljendad?
Tegelikult see on küsimus mu kriitikutele. Sest ma ise arvan, et mul on igal leheküljel raudselt mõni oluline avalik või salajane sotsiaalne sõnum. Aga põhiline tees, mida ma ka endale pidevalt kordan, on see, et elu ongi raske. Vahel lähebki tõeliseks jamaks. Vahel ongi surm lähedal ja vahel pääsedki tänu heale õnnele. Ja sageli ongi armastus ainult egoismi maskeeritud käsilane ja vihkamine sinu enda suutmatus tundmatut mõista. Aga samas on see kõik ka kuratlikult ilus. Võimalused võita. Võimalused kaotada. Võimalused armastada, naerda või nutta. Võimalused ehitada midagi surematut, mis kestab kauem kui sina, sinu rahvus ja keel. Ja alati, kui väga raskeks läheb, on veel ka võimalus mõelda, et tegelikult on kogu see pull vabatahtlik. Kui ei meeldi — ära osale.

Missugune on sinu arvates meedia loodud kuvand „tüüpilisest noorest”?
Ma loen kohalikust meediast enamasti ainult majandus- ja krimiuudiseid ja selle põhjal tundub, et meie tüüpilised noored on väga ettevõtlikud ja teotahtelised. Arvatavasti on põhjus ka selles, et elame jätkuvalt läbi seda siirdeühiskonna faasi, kus silma paistavad julgemad, tugevamad või agressiivsemad, kes loovadki selle teatud kuvandi.

Kui peaksid tegema intervjuu kolme eestalsega, kes on oma tegudes noortele eriti positiivseks eeskujuks olnud, siis kelle valiksid?
Carmen Kass, Maarja-Liis Ilus, Oliver Peek.

Mida soovitaksid noortele, kes tahavad enda sõnumit kuuldavaks teha, aga ei leia selleks võimalust? Mil moel on sinu arvates seda kõige lihtsam teha?
Elame praegu riigis, kus noortel on võimalusi kordades rohkem kui nad neid kasutada jõuavad. Seega saab küsimus olla ainult leidlikkuses. Loomlikult kehtib endiselt ka see rusikareegel, mille juba väga väikse imikuna selgeks õppisime, kuid suureks saades ära unustasime: kui on hästi valus, tuleb karjuda hästi kõvasti. Keegi äkki kuuleb. Ja äkki oskab ka aidata.