Lillepaviljon oli õhtupimeduses võrratu... Küünaldest pikk rada parklast peoukseni, uksest sisse astudes viisakad härrasmehed vastas, kes võtavad ära üleriided ja juhatavad edasi. Keset treppi oli üles seatud temaatiline fotonurk ja enamus inimesi 60-70 stiilis riides.

Mina veel pahandasin kaaslasega, et miks ta ei öelnud, et stiilipidu on ja olin päris kuri. Samal ajal tuli õhtujuht ja palus viisakalt mälestuseks pilti tegema, ilma milleta ei saanud ükski saabuja. Paluti poseerida nii- ja naapidi ja meeleolu väga lõbus. Siis küsisime, et kas sünnipäevalaps Alar on ka kohal.

Vastati, et muidugi. Samal ajal pisteti pihku kokkulöömiseks šampanjaklaasid ja asusime sünnipäevalast otsima. Käisime ringi ja otsisime, ükskõik kuhu me ei vaadanud, olid ainult võõrad inimesed ja lisaks veel natuke vanemad kui olime eeldanud sünnipäevaseltskonna olevat. Siis taipasime küsida: "Vabandage, mis üritus see täpsemalt on?" Vastus oli jahmatav: "Kaitsepolitsei jõulupidu!"

Näost valged ja punased kordamööda, tormasime trepist alla, vabandasime viisakalt võõrale peole sattumise eest, tegime kontvõõrastest paar nalja ja lidusime nii kiirelt kui jalad võtsid mäest üles Näituste messikeskuse poole, kus ootas meid siis õige sünnipäevalaps oma külalistega.

Vähemalt jäid neile mälestused kontvõõrastest toredate piltide näol.