Sealt see joomahäda Imre Kaasile külge jäi – reporterihakatistena surusime küünarnukid kõvasti Pärnu kõige legendaarsema pubi lauale, mille taga istus alati kohalik vaimuladvik. Lauale, mille äärde Lennart Meri teisigi presidente õllest kosutust ammutama toonud.
Minu jaoks läks mahlaklaasi taga istumine ruttu piinlikuks, aga Imre oli püüdlustes kultuurirahva sekka sulanduda jätkusuutlikum. Temast sai joomasõber.
Imre on minust paar aastat vanem. Kui ma 15aastasena Pärnu Postimehe uksest sisse astusin, oli seal juba 14aastaselt lugusid kribama asunud noorhärra ees näpunäiteid jagamas. Mõlemad maalt pärit lapsed, oli see töö meile võimalus ilma ja inimesi näha. Olen Pärnu Postimehe kollektiivile südamest tänulik, et nad meid hea hulk aastaid välja kannatasid ja koolitasid – kõik oleks teisiti, kui see jäänuks olemata.
Imre tegi oma esimese teleloo «Reporterisse» alla kukkunud Copterline’i helikopterist. Ta oli alles pealinna tulnud, üksik poiss võõras linnas – pakkusin talle peavarju. Tavaliselt jõudsime koju hilja õhtul ja magasime nagu notid järgmiseks jõuprooviks välja, jaksamata-viitsimata omavahel enam juttugi vesta. Proovides kohaneda ja oma ebakindluse kiuste ennast kuidagi tõestada, vajuvad nagu silmaklapid pähe – hulbid oma mulli sees sinna ja tänna. Nii ei pannud ma tähele, et vana kamraad on omadega pahuksis.
Peame sõpradele rohkem tähelepanu pöörama, eriti siis, kui nende parimaks sõbraks on saamas pudel. Sest enese ihule ja südamele õiget kohta päikese all ihkava inimese pingutused võivad teda pillutada unistuste ja põrgutule vahet.
