Seiklused Austraalias: pärast tervisehädasid ja minu operatsiooni otsustasime hakata toortoitlasteks
Aeg on illusioon ja mulle meeldib seda endale meelde tuletada kogu aeg. Aeg sõltub pelgalt vaid vaataja perspektiivist, seetõttu on see kõigest üks tühi faktor, kuid kahjuks oleme me sunnitud elama ja sõltuma planeet Maal kehtivast lineaarsest ajast.
Aeg lendab ja meil on jäänud Cheliga siin olla veel viis kuni üheksa kuud, sõltuvalt sellest, kas me kavatseme minna juunis tagasi koju või mitte. Tahaksime ikkagi farmipäevad ära teha, kuid need kogunevad jube vaevaliselt viimasel ajal.
Pärast seda, kui me olime pikemat aega elanud Bosnicute farmis ning kogenud seda kommuunielu, hakkasime me Cheliga end esmakordselt tundma seisumomendis. Tundsime, et paneme tühja ning oleme liiga palju ühe koha peal. Mareeba on nii väikene linn, et siin paikseks jääda on kurb, sest siin ei ole mitte midagi teha ja varem või hiljem saavad ka hooajad otsa ning tööd ei ole.
Mis puutub aga töösse, siis me lõpetasime mangode hooaja mõned nädalad tagasi ning ootame praegu veel nädalat, et teha viimased mango puude read lõpuni ja alustada siis avokaadode korjamise hooajaga, mis kestab siin meie jaoks ligi kolm kuni neli nädalat. Vahepeal oleme töötanud ka banaanifarmis, kuid õnneks shedis. Paddockis ei ole me pidanud õnneks banaane humpima, kuid tüdrukud käisid banaanipuu lehti ära lõikamas. Kollektiiv tundus hea ja meeldiv ning firma oli väga ametlik, töötajatest hooliv ning lugupidav. Ainukene naljakas fakt on see, et ükskõik, kuhu tööle ka ei satuks, kuskil on alati keegi, kes soovib sulle negatsiooni toota. Ka banaanis oli üks töödejuhataja, kes tundus äärmiselt elus kibestunud inimene olevat ning temaga mingil teemal arutlemine oli võimatu.
Hetkel oleme töötud, seda õnneks vaid nädalaks. Banaanifarmist koondati läbi juhuse kuus töötajat shedist ning kuna me olime viimased, kes tööle said, siis lasti ka meid lahti ning vanemad jäeti alles. Väidetavalt ei ole piisavalt vilja ka banaanide seas. Kui pole vilja banaanide seas, siis on asjad ikka väga halvasti. Banaanid peaksid olema saadaval aastaringselt, kuid tänu liiga kuumale kliimale on siin asjad pahupidi. Lisaks kõigele on vihma hooaeg hiljaks jäänud üle kuu aja juba ning see ei aita mitte kuidagi kaasa saagi kasvamisele. Kliima on käest ära ka siin riigis ja seetõttu kannatab ka töö hetkel.
Alates Bosnicutest, oleme tundnud end natukene negatiivsena teatud inimeste, olukordade ja situatsioonide pärast. Nüüd, õppides end taas rohkem tundma ja meelde tuletama asju, mida me juba teame, saan ma aru, et ma olen ise ikkagi selle kõige põhjustaja. Ma olen seda kõike endale ise ligi tõmmanud ja minu viimane piisk sellesse raskesti alanud Austraalia reisikarikasse oli umbes nädal aega tagasi. Nimelt sattusin ma vahetult pärast mangohooaega haiglasse. Selgus, et mul oli song ning mind oli vaja opereerida. Lisaks kõigele oli väidetavalt juba enne songa naba sees surnud koed ja rakud, mis hävitasid seda seestpoolt, pressides viimastel päevadel naba seest väljapoole. Operatsioon möödus edukalt ja probleemideta, kuna olen arstide sõnul terve poiss. Pärast seda operatsiooni ei olnud isu midagi peale puuviljade ja vedelike süüa. Nüüd aga tuleb välja, et see oli see Cheli poolt osaliselt nii-öelda peale pressitud ja kauaoodatud hetk, et ka mina aitaksin temal saada tervemaks ja tugevamaks inimeseks.
Me oleme nüüd toortoitlased. Vähemasti me püüdleme selles suunas. Raske on alguses, kuid see tulemus pidavat olema parem ja efektiivsem. Ma ei ole ise selle kohta palju uurinud, kuid meil on siin üks äärmiselt hea raamat ning Chel on selle läbi konspekteerinud. Chel teab, mida ta lugenud on ja mina usaldan teda täielikult. Eks me vahel murdume ja lubame endale ka natukene ülemaitsestatud või e-aineid täis kemikaalidest koosnevaid toiduaineid ja emotsioonide toitmiseks välja mõeldud koogikesi, kuid sellest hoolimata me püüame saavutada staadiumi, kus eksisteerib ainult toortoit. Igaljuhul juba praegu on toidumenüü muutunud kardinaalselt ja tuleb tunnistada, et selline toitumisviis on natukene kallim ka.
Me oleme otsustanud Cheli ja teise eestlastest paariga, kes siin elab, et pärast viimast tööotsa siin, tolle noore farmeri juures, kes pakub meile natukene mangode ja avokaadodega töötamist, me suundume siit minema alla. Sihiks võtame omale jõuda autoga välja Brisbane’i regiooni. Brisbane asub siit Mareebast 1700 kilomeetri kaugusel. Vaatasime järgi, millal ja kus mingi hooaeg algamas on ning selgus, et suurem osa saagist, mis tulema hakkab alates veebruarist on just kõik Brisbane’i külje all, kuni 100 kilomeetri raadiuses. Seetõttu sai otsustatud, et umbes kuu aja pärast pakime asjad ning läheme sinna.
Olen ikkagi aus, enne Austraaliasse tulemist, ootasin ja arvasin, et minu reis Austraalias saab olema suure matkakotiga rändamine farmide vahel. Kahjuks oleme me juba liiga pikalt paikseks jäänud ning tunnen, kuidas see igapäevaga üha rohkem ja rohkem nüristab. Kogemust on vaja ja maailma tahaks näha rohkem, leiame, et see on hea plaan. Olen märganud läbi elu, et kui ma võtan ette sellised spontaansed otsused, mis esialgu ei tundu eriti mõistlikud, hinnates olukorda teatud elementide järgi ning usaldan ennast sellel tundmatul eesoleval sammul, siis lõpptulemus on alati positiivne ja suurejooneline.
Operatsioonist on möödas nädal ning ma hakkan tundma end vaikselt taas inimesena. Esimesed päevad olid rasked ja piinarikkad, kuid sellest kõigest lähemalt uues välja tulevas toeses, mis on hetkel WIP — Work In Progress. Raamatu kirjutamine õnnestub ideaalselt ning informatsiooni lugejatele anda on palju. See on ainukene asi, mis hoiab mind hetkel ärkvel ning paneb pingutama püüdmaks enda unistuste poole.
Seniks aga olge tublid ja hoidke ennast!
