Seksist ja tsensuurist

Kui naisel on ilusad sõrmed, võib ta suurepäraselt reklaamida sõrmuseid ja küünelakke; kui naist on õnnistatud ilusate jalgadega, sobib ta suurepäraselt näiteks esitlema sukkpükse ja kingi. Kui aga naisterahval on lisaks kõigele muule veel suured rinnad, suudab ta hiilgavalt propageerida inimesi ostma pesu, riideid, prille, autosid, maju, lennukipileteid, täispuhutavaid kilpkonni jne.

Seks on kuum teema. Seksi või seksile viitavat kohtab kõikjal, kuhu silm ka ei puutuks. Kas siis reklaamitakse uut supermarketit, toiduõli või mobiilsideoperaatorit. Seks on ühiskonnas muutunud nii laialt levinud reklaamivahendiks, et isegi ühte korralikku juustureklaami, kus pole seksi-temaatikat kasutatud, on varsti üsna raske ette kujutada. Samas on see ju hea trikk, kuidas tekitada inimeses taltsutamatut isu just selle reklaamitava juustu järgi.

Kuid kas tegelikult tohiks seksi nii palju ära kasutada, sest — mis see siiski on? Variante jätkub kõigi jaoks: kas siis mingi ürgne paaritumisinstinkt, eneserahuldamine, väljaelamine või lihtsalt mõnus tegevus. Kuidas kellelegi. Ülimalt põhiline ja igati loomulik tegevus ühele, teisele tabu, kolmandale midagi hoopis muud; enamikule inimestest siiski väga isiklik teema.

Kas tsensuur kaitseb piisavalt seda osa ühiskonnast, kes kaitset vajab? Kas tsenseerimine üleüldse eksisteerib Eesti Vabariigis, see on üsnagi ebakindel. Ja isegi, kui ta on kusagil mingil kujul olemas, siis millal ta korralikult tööle hakkab, ei oska ilmselt küll keegi öelda. Kas, kus, keda, mida, millal ja kuidas tuleks tsenseerida, mõistab vist ka kõige tavalisem, keskmise moraalitunnetusega inimene. Seks ja sellega seonduv on ju osa inimese elust ning ka üldjuhul meeldiv kõneaine — seda muidugi mõistuse piires ja miks mitte ka mõistuse juures olles.

Kui aga järsku ilmub justkui Eikusagilt juuste lehvides välja alaealine blondiin, kes nimetab end Seksi-Kristiks ning väidab, et tema teab kõike seksist ja sellega seonduvast, lavastades ülimalt vulgaarseid stseene ja tobedaid enesepaljastusi avalikkuse ees, siis kuhu peaks pöörduma? Seksiabisse? Mis järgmiseks tuleb? Porno-Arno?

Huvitav, kes koristab avalikkuse silme alt maitselagedad, pornograafilised avameelitsemised? Infantiilset huumorit seksi teemal jagub ja jagub. Lisaks kõikvõimalikele reklaamidele, isehakanud artistidele, anekdootidele ja muudele variantidele, eksisteerib ka Internetis palju legaalset ja illegaalset, tasulist ja tasuta pornograafiat igas vormis ja igale maitsele. Kuid nii suurt andmebaasi nagu Internet, igasugusest saastast puhastada ja seda kontrollida on võimatu, sest info ja materjalid jõuavad alati mingeid kanaleid pidi ikka kunagi inimesteni.

Olgem ausad — seks müüb ja müüb hästi! Kuid kas on ikka õige? Kas 21.sajandil ei suuda tsensuur enam oma ülesannete kõrgusel püsida? Või ongi käes kauaoodatud vabadus?