Pole küsimustki, et paljude Harry Potteri filmiseeria fännide lemmiktegelaseks on ja jääb Rickmani portreeritud Severus Snape ja seda nii mitmelgi põhjusel.

Kuni päris lõpuni ei saanud olla kindel, kes Snape päriselt on, mis tegi tema tegelaskujule kaasa elamise kordades intrigeerivamaks. Teda lahutas teistest tegelastest karakterile omane barjäär, kuid ähvardava ja sünge pealiskihi all oli süda, mis tuksus igavesele ja tõelisele armastusele.

Snape tõestas end Harry Potteri viimases osas tõelise kangelasena, mil tema mälestuspisar andis mõnekümne sekundiga vastuse kõikidele nendele küsimustele, mis 10 aastat fännide peas kripeldanud olid. Siit ka õppetund number 1 "Ära hinda raamatut tema kaante järgi." Pealtnäha külm ja kuri Snape osutus kõige lojaalsemaks tegelaseks kogu filmiseerias. Ta muutus hetkega halvast kellekski, kellele kõik kaasa tundsid.

Õppetund number 2 "Igavene ja kustumatu armastus ON olemas!" Jah, päriselu Disney-printsessid nagu ka mina (salaja) ootavad ja unistavad sellest ilusast nähtusest kogu aeg: tahame armuda esimest silmapilgust; ootame, et pärast tülitsemist toimuks ilutulestiku saatel suurejooneline leppimine ja ainuüksi mõte sellest, et kellegagi võiks koos vanaks kasvada, tekitab sooja tunde. Miskipärast mõjus aga eriti südantlõhestavalt pisikese Snape'i südames alguse saanud armastus Harry ema vastu, keda ta esimesest silmapilgust kuni oma surmani sügavalt armastas. "Always," ta ütles.

Snape oli tegelane, kellega paljud samastuda said. Ta oli allajääja, keda kiusati, kuid vaatamata sellele kujunes temast aastatega vankumatu ja eneseteadlik mees. Siit õppetund number 3 "Jää endale alati kindlaks!" Snape oli mitmekülgne ja ettearvamatu: kord vihkaja, siis armastaja; kord tugev, seejärel haavatav; kord õel ning sarkastiline ja siis südamlik. Kõik need küljed andis Rickman suurepäraselt vaatajale edasi.

Ei saa iial olema sellist karakterit nagu Severus Snape ja ei saa iial olema sellist näitlejat nagu Alan Rickman.

Kummardus!