Sensuaalsed afro ja ladina tantsud vallutavad Eestit, osa 2: levinud müüte tantsuelu kohta


Sensuaalsed afro ja ladina tantsud vallutavad Eestit, osa 2: levinud müüte tantsuelu kohta
Foto: Casa de Baile

Afro- ja ladina tantsude kohta seniilmunud eestikeelsed artiklid võivad tekitada mulje, et asi piirdub suuresti salsaga ning tantsuelu on lihtsalt kerge sportlik lõbu.

Seetõttu lõhun siin mõned müüdid, et huvilisele rohkem infot anda ning kohaliku afro ja ladina skeene ulatust ja mitmekülgsust paljastada.

Loe ka ülevaate esimest osa, mis annab tantsuelus toimuvast üldisema ülevaate.

Müüt nr 1: Eesti mees ei tantsi!

Sa lihtsalt ei tea, kuhu neid otsima minna!

Naisi on tavaliselt nii trennides kui ka pidudel tõesti rohkem kui mehi, aga trennides esineb ka vastupidist pilti. (Harva, aga siiski!)

Müüt nr 2: Salsa on põhiline

Osaliselt isegi tõsi: salsat valdab mingil tasemel tõepoolest suurim grupp trennis ja pidudel käijatest.

Pidudel näeme aga, et kohalikud tantsijad armastavad eriti kolme eri tantsu: joonesalsa, sensuaalne bachata, kizomba.

Tuntud ja harrastatud stiilide nimekiri on samas pikem. Sealhulgas ei maksa unustada soolotantse nagu reggaeton - mille trennid toimuvad küll hetkel ainult Tartus, Helen Kaldma juhendamisel.

"Kuigi vahepeal proovisin paaristantsu-tunde anda, siis soolotantsude õpetamine on algusest saadik minu tugevaim külg olnud," mainib ta.

Seotud lood:

Helen Kaldma demonstreerib reggaetoni (foto tema erakogust)

Skeenele kuuluvad otsapidi ka kizombaga mõnes mõttes üsna sarnase tango harrastajad, kuigi nende peod on eraldi ja osad tangotajad eelistavadki vaid sellele keskenduda.

Tangoõpetaja Maret Laanes tõrjub mu viite, et nende kamp hoiabki eraldi. "Ei vasta tõele. Lihtsalt tango on selline tants, et tõsiselt pühendudes muud tantsud sinna energeetiliselt kõrvale ei mahu. Aga viimasel ajal on tulnud palju uusi inimesi salsast ning see seltskond tantsib ka muudel pidudel."

Kui palju teid üldse on? Laanes: "Kui edasijõudnud ja algajad "linnulennult" kokku lugeda, arvan, et saame kokku 60-70 inimest, kellest võib olla regulaarselt milongal käib 20 inimest. Meestega panin natuke puusse, ilmselt läheb suhtarv ikkagi veerandile."

Aga õpetajaid? "Püsivaid õpetajaid on hetkel viis. Õpetava paari loen üheks õpetajaks, sest idee poolest peaksid nad olema oma meetodis kokku leppinud."

Tangohetk festivalil Tango Port Tallinn (Foto: Marina Rusakova erakogu)

Müüt nr 3: "Ma olen liiga vana!"

Vanus on subjektiivne, enesetunde küsimus. Kindel on aga, et tüüpiline tantsufänn pole sugugi verinoor.

Keskmist vanust on ilmselt võimatu arvutada, selleks peaks suutma kõik aktiivsed tantsijad kuidagi kokku lugeda. Tugevalt esindatud on igatahes vanuseklass 25-45. Leidub ka vanemaid.

Jälle aitab konkreetsete numbritega Casa de Baile Põlm: "Meie trenniga liitujate keskmine vanus jääb 25-35. eluaasta vahele. Noorimad harrastajad on olnud 15-aastased, vanimad üle 60. Tavapäraselt on algajate trennides alati ka mitu üle 45-aastast.

Kui sa naeratad ja oled lõbus, siis sa sobid ka meie trenniseltskonda, olenemata vanusest!"

Müüt nr 4: Tantsimine on peamiselt fun

Paljud tantsuhuvilised tegelevad sellega süvenenult ja põhjalikult, aga mitte võistlemiseks ja esinemiseks, vaid seltskonna ja lõbu pärast.

On tavaline näha samu inimesi trennides ja pidudel näiteks kahel kuni neljal õhtul nädalas.

Et funi juurde jõuda, peab esmalt üle saama ehmatusest, mis paljusid ootab, kui näeb, milleks kogenumad tegijad võimelised on.

Alati võib ju näha endast (palju) paremaid tegijaid, kes kaaslasega pealtnäha imeasju korda saadavad. See võib kohutada ja tekitada tunde, et kui mina olen kobam, ei tahagi keegi minuga tantsida.

"Siin on siiski roll üldisel karismal, atraktiivsusel ja pealehakkamisel (ära oota, et keegi tingimata tuleb esimesena kutsuma). Võrdselt hästi võidakse tänu meeldivale olekule ja oskustele vastu võtta nii töötu kui pankur. Positsioon ja sissetulek ei mängi tantsuplatsil mingit rolli," ütleb Casa de Baile mänedžer ja tantsuentusiast Virginia Sööt.

Igatahes pead olema valmis tantsijana arenemise nimel vaeva nägema ja arvestama, et kui satud väga erineva partneriga kokku, ei pruugi teil koos väga mõnus olla.

Loe veel

Kelle huvi tantsimise ja selles arenemise suhtes säilib, leiab küllap võimalused edasiliikumiseks ja vajaliku toetuse teistelt.

Alina Moskvina, Fusion (foto tema erakogust)

"Inimestel on vaja endasse uskuda. Kõik, mida elus teeme, vajab aega - söögi tegemine, kuhugi jõudmine, õige kingapaari leidmine jne. Minule on suurim rõõm näha inimesi trennist rõõmsana lahkumas ja rõõmsana naasmas, sest nad proovisid, uskusid endasse, töötasid eesmärgi nimel ja lõpuks kogesid head tulemust," jagab sel teemal tantsuõpetaja-perspektiivi Alina Moskvina, tantsukooli Fusion omanik ja üks asutaja.

Professionaalne tantsija ja tantsuõpetaja Maarika Susi: "Iga alustaja füüsiline ettevalmistus ja trennidesse suhtumine on loomulikult väga erinevad, siis ei saa välja tuua kõigile sobivat soovitust.

Kuid mina soovitan alustajatel planeerida vähemalt kaks õhtut nädalas trennide ja pidude jaoks, et harjutada tundides õpitut, suhelda ning harjuda ladina tantsude rütmidega."

Alina Moskvina lisab: "Tasub tunda huvi ka teiste stiilide vastu. Tantsimine on terve võimaluste meri enese väljendamiseks. Tantsija ei saa kunagi valmis - alati võib veel midagi õppida. Ja lisage igasse stiili natuke ennast!"

Müüt nr 5: Trennitulemiseks on vaja kogemusi

Eelnevad kogemused ja näiteks rütmitunnetus võivad kasuks tulla (kuigi ei pruugi), aga paljud alustavad siiski nullist või selle lähedalt.

Tavaliselt kulub palju aega, enne kui inimene hakkab muusikat ja rütmi täpsemalt tunnetama, sujuvast liikumisest rääkimata.

"Edasijõudnud tantsijaks saamiseks vajate aega, kannatlikkust enda vastu, pühendumist, regulaarseid trenne, armastust protsessi enda vastu, mis on tähtsam kui eesmärk – ning muidugi pidudel tantsimist, kus praktiseerite kõike seda, mida trennis õppisite," ütleb Nemanja Sonero.

Järgijal (tavaliselt naine) on kergem õppimist alustada: ta peab juhtima ainult iseennast. Juhtija (tavaliselt mees) hooleks jääb aga kohe nii enda kui ka partneri kantseldamine ning muusikapalas toimuva jälgimine, et tants sellega kenasti kokku sobiks.

"Naised peavad harjuma olema paaristantsus aktiivselt passiivsed ja ootama juhtimist oma partnerilt, mitte mängima äraarvamismängu või paaristantsust tegema iseenda soolo," mainib Virginia Sööt.

Pühendunud tantsija on tõenäoliselt huvitatud kasvõi põgusalt proovima nii juhi kui järgija rolli. See aitab ka endal tantsijana areneda.

DJ Guy Raphael (foto tema erakogust)

Kaua võib aega kuluda, et saada edasijõudnud tegijaks, ja mitte ainult Eesti mõistes?

DJ ja peokorraldaja Guy Raphael toob eeskujuks New Yorgis levinud standardi. "Kaks aastat oled algaja, siis algab kesktase ja pärast kümmet aastat võid olla edasijõudnud. Kedagi ei peeta eksperdiks, kui neil ei ole tipptasemel tantsukooli ja umbes 15+ aastat kogemusi."

Kui palju tantsimist üks aasta peaks mahutama? "Ütlen, et 75-150 tundi trennis ja pidudelt tantsimist annab aastajagu kogemusi. Lisaks muidugi mõned õpivad kiiresti ja teised aeglaselt...

Ja treenerid peavad head olema (maailma mõistes hinnatud vähemalt 8/10). Selliste leidmiseks peaksite rahvusvaheliste tantsuõpetajate töötubasid külastama ning selleks tasub ka rahvusvahelistel festivalidel käia," informeerib DJ Guy.

Fusioni Alina Moskvina lisab olulise mõtte: "Iga hea õpetaja ja tantsija suur saladus on - harjutamine. KÄIGE trennides. Arenemist saab jätkata ainult õppimist jätkates."

Müüt nr 6: Tants on kallis hobi

Tallinna tantsukoolides on tavaline kuutasu 40-45 eurot kuus, mille eest saab ühe kursuse (8 trenni, mis toimuvad kahel õhtul nädalas).

Väljaspool Tallinnat on hinnad veel palju odavamad. Tartu Latin Passioni kodulehel nähtavad hinnad panevad pealinna inimesel ilmselt suu vett jooksma.

Riietusnõudeid pole, paljud tulevad koolist või töölt ning tavariietes. Enamus eelistab siiski spetskingad või -sussid osta (hinnad algavad 15 eurost), aga ettekirjutusi pole. Kui tahad, tantsi kasvõi paljajalu.

Trennid algavad üldiselt enamasti 17.30-18.30 paiku ja kestavad korraga üks tund. Seejärel võib alustada järgmist huvipakkuvat trenni samas paigas. Just sel viisil paljud iga päev endaga tõsist tööd teevadki.

Peod on enamasti tasuta, v.a eriüritustel, mida eestimaalased ilmselt õigesti hinnata ei oska, sest on sellise luksusega harjunud. Korraldajad ise on samuti tantsijad, kes teevad iga nädal pidusid suuresti missioonitundest.

Sergei Volodin (foto tema erakogust)

Tantsuõpetaja ning üritustekorraldaja Sergei Volodin selgitab: "Regulaarselt pidude tegemine pole eriti keeruline – väljakutse on rahva huvi alal hoida. Kui [lisaks tantsuvõimalusele] puuduvad pidevad muutused, action ja lõbustused, siis huvi lahtub.

Selleks tuleb palgata DJsid, kes järgivad uusimaid muusikatrende, kutsuda tantsugruppe silmailu pakkuma ja korraldada ühisliikumisi, et jalgadele tegevust anda." (Ühisliikumine tähendab, et keegi tantsib või liigub grupi ees ja osalejad püüavad järele teha.)

Kas peokorraldamine võimaldab raha teenida? Volodin: "Hetkel kindlasti mitte. Minu jaoks on imelik, et inimesed lähevad ööklubisse, maksavad 7-14 eurot ja see on normaalne. Küll aga on liiga palju maksta salsapeo eest 5-15 eurot, kus on välis-DJd, spetsiaalselt kutsutud külalisõpetajad ja esinemised. Muidu on peokoha jaoks ainus pluss see, et koht saab ise tuntust."

Müüt nr 7: Üksi ära trenni tule!

Afro- ja ladina paaristantsude puhul on lausa soositav, et põhipartner puudub. Trennis üldiselt partnereid vahetatakse, kui keegi just selgelt ei keeldu.

Erinevad inimesed juhivad-järgivad erinevalt ning seeläbi erinevate kogemuste omandamine arendab tantsijat.

Kes eelistab üht kindlat partnerit, võib arengult kängu jääda, sest hakkab kõiki signaale, liikumisi ja lähenemisi mõistma eelkõige ühel kindlal kujul. Aga iga inimene tantsib erinevalt.

"Iga kohatud tantsija, laul, mille saatel teisega tantsime, mõjub
meile, muudab ja teeb isiksusena tugevamaks. Selle tähtsust ei tohiks
me unustada," lisab olulise mõtte tantsuõpetaja Nemanja Sonero.

Müüt nr 8: Tantsiv mees saab kõik naised endale!

Kuna enamus tantsuüritusi toimub avalikes paikades nagu restoranid ja kohvikud, kuhu pääsevad n-ö kõrvalised isikud, võib osadel asjast vale mulje jääda.

Aeg-ajalt on juhtunud, et tantsupõrandale taarub teiste keskele mõni nokastanud härra, kes märkas tüdrukuid kuttide embuses sensuaalselt liikumas ja hiljem ka partnereid vahetamas.

Tema silmist võib siis peegelduda õnneaimdus, et lõpuks ometi on see "kullasoon" leitud, kus võib neiudega vastavalt oma soovile käituda, näiteks neid kaissu kahmata või tagumikule patsutada.

Tegelikult olukord nii roosiline muidugi ei ole. Ka sensuaalsete tantsudega kaasnevad kirjutamata reeglid, mis on lubatud ja mis on liiga pealetükkiv.

Kuna partneriga sobiva läheduse väljaselgitamine on sensuaalses tantsus alati "päevakorras", selgitab teemat Fusioni Alina Moskvina.

"Pärast 15 aastat õpetamist mõistan, et tantsimine on nagu vestlemine - enda väljendamine läbi muusika. Mees alustab, naine tuleb sellega kaasa. Käituge nagu tavaelus: kui tüdruk lubab, liikuge lähemale, kui ta läheb pingesse, hoidke kaugemale."

Üks tähtis mõte veel. Moskvina: "Tavaliselt anname oma õpilastele väga lihtsat nõu. Mehed, teie kui juhtijad peaksite käituma väga viisakalt. Pole tähtis, kas tunnete sensuaalse tantsu reegleid, viisakus on alati kasulik."

Kokkuvõtteks

Mida ma teile kokku võtan? Tantsueluga on seotud palju eelarvamusi, aga need ei tohiks hoida huvilist asja proovimast.

Paaristantsude harrastamiseks on vaja eelkõige pealehakkamist ja julgust teisi endale nii füüsiliselt kui vaimselt lähedale (või lähemale) lasta.

Kui leiad endas tantsuhuvi ja just sulle sobivad tantsud, toob see ellu rõõmu, liikumist ja muidugi uusi tuttavaid.

Loe ka ülevaate esimest osa, mis annab tantsuelus toimuvast üldisema ülevaate.