Tõeline teatrilaps

Aleksander ehk Sass on justkui lavale sündinud. Olles juba päris varajastest noorusest peale koguaeg isa Sepo Seemaniga teatris kaasas, peab ta lava enda elu lahutamatuks osaks.

"Käisin Endlas alates hetkest, mil jalad alla sain ja mind võetakse seal tänini kui oma inimest," räägib Sass."Loogiline, et mulle meeldib esineda, sest isa õpetas mulle seda. Pealegi olen kõige mõnusamas muusika tegemise eas. 18-aastaselt pole lapsepõlv veel läbi ja ega see niipea veel lõpe," muigab ta kavalalt.

Esimene lavaroll ja "Smoke on the water"

Kust mujalt noor rokkmuusik oma varajase lavakogemuse sai kui mitte isa juurest teatrist. "Minu kõige esimeseks rolliks sai mängida jalgadel jooksvat hobusepead," naerab ta. Näitlejaks saamist pole Sass siiski kuigi tõsiselt kaalunud, sest muusikaarmastus võitis juba õige varakult.

"Alustasin laulmisega kooris ja vokaalansamblis. Poisid veinipunastes särkides, südameid vallutamas! Pärast seda tuli juba esimene huvi kitarri vastu ja esimene riff, mis ära õppisin oli legendaarne Deep Purple'i "Smoke on the water". Vedas, et kitarripoest välja ei visatud," tunnistab ta.

Alati võistlustules!

Tõsisema muusikategemiseni jõudis Sass oma bändi bassimängija kaudu, kelle isa poistel kratist kinni võttis ja rock-muusika juurde vedas ja sealt võistlemine algaski. "Olen konkurssidel esinenud nii bändiga kui bändita. Üksinda käisin noorte lauluvõistlusel "Sügisulg" ja isegi Laulukarussellil. Bändiga mängisin näiteks Pärnu noortebändide võistlusel "Proovikas". Aga seal läks küll kehvasti!" tunnistab ta.

Sass kinnitab ühtlasi, et hoolimata spordi-ja muusikaarmastusest jääb tal ka kooli jaoks aega. Ning kui noormees tundub olevat üks paras marakratt, siis Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi abituriendina talle lausa meeldib koolis käia. Vot milline eeskuju!

Vaata Sassi bändi esinemist Noortebändide konkursil SIIT