Viimased nädalad olen elanud lauluväljakul. Inimeste rõõmuks on kohale sõidutatud sadu kuulsusi erinevatest aastakümnetest. Ikka selleks, et meenutada lapsepõlve ja noorust ning peaaegu käega katsuda oma kunagisi iidoleid.
See kauge unistus on reaalselt sinu ümber ning iga lugu puusi jõnksutades kaasa ümisedes, oledki tagasi minevikus. Ja siis tuleb lavale meie Anne! Ja ma mõtlen, miks üldse oli vaja kulutada raha nende välismaiste tegelaste peale, kui meil siinsamas, Maarjamaal on artist, superstaar, kes ei tee hinnaalandust väikesele kuulajaskonnale, kes lihtsalt laulab nii kuradima hästi, et judinad jooksevad üle selja. Tema vitaalsus ja energia on hämmastavad ning minu tundeid kinnitab metsik aplaus. Täpselt sama juhtub paar päeva hiljem, kui ootan õhinaga lavale Alphaville’i, kelle laulja Marian Gold näeb täna küll välja paks ja vana muhedik, ent kelle hääl on ikka veel sellesama noore ja ilusa poisi oma. Sinna kontserdile jään ma pool tundi hiljaks, sest Koit Toome on laval ja kõik, mida kuulen, on liiga hea, et lahkuda. Seekord on küll meie oma inimesed kõigist ja kõigest lihtsalt üle. Vägev tunne!
Selle nädala Kroonikat lugedes meenub mulle, kui Airi Allveega sai tema vanaema juures mereröövleid mängitud. Mis elu on aga elanud see lõbus plika hiljem? Minu esimese televisiooniaasta parim tugi Reet Linna on täpselt sama energiline ja šarmantne kui siis, 23 aastat tagasi. Soov olla elus ja elada on see, mis nende inimeste lugudest õhkub! Ja kui mõelda, et sul on võimalus vaid 1 euro eest elada kas või korra koos nendega, pääseda neile koju, reisida läbi kogu maailma ja korduvalt veenduda, et ka teistel inimestel ei ole alati kõik nii lilleline – siis on Kroonika kindlasti parim valik!
