Kuid inimene ei saa kuuluda teisele inimesele. Proovige näiteks järgnevat mõtteeksperimenti: sünnib inimene. Ta elab 20 aastat, millest kõik need aastad on talle olemas olnud teda armastavad vanemad, samuti õde ning vend, ning tal on ka mõlemast soost sõpru, kes on temaga koos läbi elanud nii rõõmu kui kurbust pikki aastaid. Nende kõigiga on tal soojad suhted ja siiras vastastikkune hoolimine. Siis ilmub ta ellu mingi kaaslane/partner. Ta saab temaga lähedasemaks, käiakse koos söömas, jalutamas, kinos, reisimas jpm. Samuti ollakse ka romantilises mõttes lähedased. Kuid ühel hetkel hakkab selles läbikäimises vähemalt 1 osapooltest nõudma, et ta vähendaks oma sõpradega kohtumisi ning kontrollima liigselt tema käikude üle. Ei saa enam vabalt parimate sõprade ja vanemategagi kohtuda ilma, et kaaslane ei nuriseks ja ei nõuaks, et oldaks veel rohkem koos temaga ja veel vähem teistega. Nimelt üks osapooltest käsitleb teist inimest sellises olukorras kui omandit ja kujutab ette, et teine inimene kuulub talle.

See on loogikavastane, totter ja vastik käsitlus mitmetel põhjustel:

1) Inimesele on elu andnud tema vanemad, mitte isik, keda ta kohtab eluetapil X.

2) Inimene on väga mitmekesine olend, kellel esineb ülimalt palju erinevaid emotsioone, tundeid, aistinguid, sümpaatiaid jpm. Ta pole programmeeritud süsteem või robot, kes järsku ühest hetkest on kellegi „oma“. Pole ka kuigi reaalne, et inimesele konstantselt, ammugi mitte pikki aastaid totaalselt meeldiks romantiliselt vaid 1 inimene. Armumisi või mõningasi vaimustusi tuleb ikka ette, seda juba päris noorest east saadik. Kui just inimene pole täiesti aseksuaalne, väga tuim või väga ebasotsiaalne. Sellest lähtuvalt väidan ka, et armukadedusel on normaalsuse piirid ja et me ei tohiks heita ette kellegile, kes meile meeldib, seda, kui talle meeldib ka keegi teine. Palju olulisem on ise sümpatiseerida, mitte kuivõrd ja kui palju teised inimesed meile sümpaatsele inimesele meeldivad.

3) Puudutates juhtumeid, kus keegi takistab kellelgi kohtumist teatud inimestega või äärmuslikul juhul isoleerib ta pea kõigist inimestest, kes on varem ta elus olnud (Suurem osa sageli varem kui see kaaslane, kes üritab inimest omastada) - Nagu öeldud, inimene on väga mitmekülgne olend. Samuti sotsiaalne olend, kel on vaja oma mõtteid ja tundeid vabalt väljendada. Seega poleks kuidagi loogiline et inimesele piisaks vaid ühest kaaslasest X; ta vajab oma ellu nii vanemaid, sõpru, sugulasi, häid tuttavaid jm. Teisel inimesel pole õigust kõiki neid ära lõigata tema elust.

Ma ei väida kirjutatuga, et selliseid asju juhtub kõikides romantilistes- või lähisuhetes inimeste vahel, või et lähisuhetes oleks prevaleeriv oma kaaslast käsitleda kui omandit. Kuid olles teadlik, et selliseid juhtumeid maailmas jagub, leidsin et oleks vaja selgitust, miks see on nõme ja pole kooskõlas inimloomusega. Tahaksin lisada, et sisuliselt kõigis erinevates inimsuhetes on väga oluline austada nii suhtluskaaslase autonoomiat, vabadusi kui tema isikliku ruumi vajadust. Rakendada tuleb individuaalset ning kohastuvat lähenemist, sest inimeste isikliku ruumi vajaduse määr ja ekstravertsuse aste, samuti temperament on erinevad. Leian, et kui anda teisele inimesele täpselt nii palju ruumi ja vabadust, saavutame temaga maksimaalselt hea kontakti ja läbisaamise. Me keegi ei taha ju kogeda suhteid kus oleme kas allasurutud, väga jäikadesse raamidesse aetud või kus meie autonoomiat või individuaalset teostusevabadust jämedalt piiratakse.