Sina, mina ja peldikunaljad
Järgneb rida etteaimatavaid sekeldusi, mille teeb siiski nauditavaks osatäitjate professionaalsus ning omavaheline keemia. Eriti toredad on Matt Dillon’i ja Michael Douglas’i kehastatavate karakterite omavahelised kokkupõrked. Samuti ei maksa mainimata jätta seni peamiselt telerežiid teinud vendade Anthony ja Joe Russo head koomilist ajastust.
Vähemalt üht on American Pie filmidest õpitud — kui tahad filmis kasutada huumorit, millega kaasneb erinevate kehavedelike eritamine, siis vaata, et lisaksid kompotti ka tubli annuse südamlikkust. Erinevalt Farrelly vendade teostest („Kõiges on süüdi Mary“ lavastajad), kus kiputakse rõveduste vallas taluvuse piire ületama, on selles filmis kõik enam-vähem tasakaalus. Võib-olla sai südamlikkust isegi liiga palju.
Karakterid võivad esmapilgul tunduda labaselt üheplaanilised, ent lõpuks saab selgeks, et kõike seda on tehtud kindla eesmärgiga. Töönarkomaanist tõsise ellusuhtumisega Carl üritab end pidevalt tõestada nii oma naisele kui ka tema isale, unustades sootuks elamise enda. Täielikuks Carl’i vastandiks on Dupree, kes kujutab ette, et elu on ainult lust ja lillepidu. Kas on juba aimata, millega lugu lõpeb? Vaadake nüüd ette, et keel läägusest suulakke kinni ei jääks, ent sellel lool on isegi oma moraal — ära võta elu liiga tõsiselt, aga vaata et end ka liialt lõdvaks ei lase.
Kuidas üldse hinnata puhast komöödiat? Tegelikult on vastus juba ette öeldud — kui naerad, siis järelikult film töötab. Kui tahad end lõdvaks lasta, ajudele mõneks ajaks puhkust anda ja lihtsalt naerda, on see linateos keskmisest tugevam valik.