Sõnad, mis ütlemata jäävad…

Justkui kirjutamata seadus on arvamine, et põhjamaa inimesed on tagasihoidlikud ja enesesse tõmbunud. On see tõesti nii? Kas sellist suhtumist (ja ka fakti iseenesest) oleks aga võimalik muuta?

Tihtipeale me ei tea isegi seda, mis tujus on parim sõber, rääkimata siis klassikaaslastest või lihttuttavatest, kellega me just mitte kõige sagedamini ei suhtle. Inimesed hoiavad oma mõtted ja tunded endale ning üldjuhul ei märgata temaga toimuvat enne, kui on liiga hilja.

Vanasõna ütleb: “Sõpra tuntakse hädas…” Kahjuks on seda raske täita, kui me ei tea sõbra probleeme või, hullemal juhul, oleme nii endasse tõmbunud, et lihtsalt ei märkagi abivajadust.

Meil on kombeks suhelda žestidega — oodates, et kehakeelest või hääletoonist loetakse välja meie kurbus, üksindus ja/või õnnetunne, mida tahetaks teistega jagada, kuid ei julgeta. Inimesel on ellujäämisinstinkt ja eneseuhkus, mis lükkavad abi küsimise alateadlikult edasi nii kaua kui võimalik. Mõnikord isegi nii kaua, kuni enam ei suudeta seda varjata. Põhjamaa inimene ei julge jagada aga ka rõõmu- ja õnnetunnet — nt avaldada armastust. Kas tõesti on kaaskodanikud tunnete/emotsioonide jagamiseks liiga hirmuäratavad?

Noortel inimestel on sageli suureks probleemiks nende jaoks sümpaatsetele ja kenadele inimestele oma tunnetest/suhtumistest rääkimine. Olgu väljaütlemist vajavaks siis mõni kompliment või kuhugi kutsumine. Väike närvisolek on loomulikult arusaadav, kuid kui see muutub nii segavaks, et kahe inimese kokkusaamine võib seetõttu ära jääda, peab muret tundma hakkama…

Kas on võimalik ennast treenida olema avatum? Vastus on kindel jah! Mõelgem enne teise inimesega rääkima asumist, kui palju rõõmu teeks meile endile, kui keegi poetaks meile mõne ilusa komplimendi (isegi kui selleks on võõras inimene) ja sisendage endale, et karta ei ole midagi.

Kui juba lapsest saati on harjutud mõttega, et põhjamaa inimene ongi/peabki olema selline, kes ei julge oma tundeid avaldada, siis ei söandata ka tulevikus vajadusel endast rääkida või isegi abi paluda.

Võime näiteks riputada endale kaela sildi: olen kurb ja vajan sõpra; olen üksik ja otsin kaaslast; olen mõttes, jätke mind praegu rahule… Võib-olla märgataks nii meid ja meie meeleolu ja mõnedki arusaamatused jääksid olemata?! See näide on muidugi natuke drastiline, kuid vähemalt avatum olla ei keela keegi.

Öeldakse: “Naerata ja maailm naeratab koos sinuga. Nuta ja sa nutad üksi.” Kahjuks on see kurb tõsiasi (mis ei pea nii olema). Tunne sõpra hädas ning tea, et ükski heategu ei jää tasumata. Kui sul endal on teinekord meel kurb, siis on su kõrval seesama sõber.

Milleks meile žestid ja varjatud vihjed? Seni, kuni me ei julge kasutada sõnu, jäämegi üksi oma probleemide küüsi… Olgu selleks (hilinenud) sügismasendus, üksindus, või vastupidi, tüütud sõbrad ajal, mil vajame rahu.

Kusagil ei ole paika pandud, et põhjamaine inimene peab olema kinnine… Väheke harjutamist ja muutused on märgatavad. Kaotada ei ole midagi, võita on aga seevastu palju.