"Sosistan tervele maailmale, et ma ei peatu..."
Mu suured sõnad,
tühised ja labased,
lootes võita enda sõjad,
lahingud ja hetked hilised.
Oodates sooja tuuleiili
või karastavat vihma hoopis,
ootasin,
jägisin silmapiiri,
ta tuli, läks ja lootis...
----
"Unenägu"
Tuhmunud sära silmis, lähedalt kaugele.
Ma astusin lompi,
kuid ma lähen edasi, ma ei anna alla.
Sosistan tervele maailmale, et ma ei peatu, jooksen end hingetuks.
Ma ei jaksa, kuid ma teen seda siiski.
Me astume samadesse lompidesse.
Me vaatame samu tähti ja me soovime sama armastust.
Või kuidas sina seda nimetad?
Ja ma liigun edasi.
Ta liigub edasi.
Ta astub lompi.
Ta karjub tervele maailmale,
et ta on väsinud, tüdinud ja et ta ei suuda enam.
Tema mäng on läbi.
See kõik ongi üks mäng.
Nõrgad upuvad sellesse lompi, kuhu astuvad.
Pori pritsib meile kõigile näkku,
iseasi kas seda osatakse märgata,
kas tahetaksegi, kas suudetakse sellega hakkama saada.
Kõik on ebatäiuslikud ja oma maailma orjad.
Ja sa lihtsalt jooksed tühjaks.
Sööd end seespidiselt.
Isegi marjapõõsad jäävad teda igatsema ja
loorberilehed ei maitse enam hästi.
Nutta võid siis,
kui jalal on vill ja pisarad on juba külmad.
Ta karjub üle mõtete, et ta läheb.
Ta teatab seda kõigile, et saada tähelepanu.
Ja astub lompi.
Nüüd ei jää tal muud üle kui vaikida.
Ja karjuda on valus,
mis siis sosistamisestki rääkida.
Miski pole õige. Õiglust ei eksisteeri.
Tal on siiski palju ja sinul veel rohkem.
Egoism matab ta elusalt.
Stopp, mul pole labidat.
Kaevamistööd jäävad katki.
Ja mu jalal on vill.
Kas ma nüüd võin ometigi nutta?
Aga nüüd, kui neid on kolm?
Ja mu pisarad on külmad.
Veerevad üle määrdunud põskede,
langevad rinnale ja kuivavad.
Nagu me kõik, varem või hiljem.
Ei mingeid reegleid enam,
nüüd ma lõpetan ta näruse eksistentsi.
Ja lõpuks ta lähebki, tuhmunud
sära silmis, lähedalt kaugele.
----
"Süda"
Öises linnatänavas
istub mees,
kalamajas majanurgal,
seltsiks odekolonn
ja paar kasti
inimeste üleliigseid ülemõtteid.
Kesk seda öist ilu
ta istub,
kallab kõrist alla veel mõne sõõmu,
lisandub neid hulgal lugematuil,
ei tea.
Kalamajas majanurgal
lamab mees,
kõrval odekolonn
ja üleliigsed ülemõtted
seltsiks.
Hilissügisene öökülm
ja tuksumast lakanud
süda.
