Sport, sport, sport...

Mens sana in corpore sano - im gesunden Körper gesundes Geist - terves kehas terve vaim: kogunisti kolmes keeles korrutas üks saksa keele õpetaja aastaid tagasi seda mõttetera klassile, kus minagi õppisin. Hiljuti tuli see maksiim taas pähe ning tekkis küsimus kas see ikka alati nii on?

Tippsportlased peaksid ju olema vaimult eriti terved, kas pole? Pidev enese vormishoidmine, igapäevane kõva trenn - need mehed-naised peaks ju suisa geeniused olema. Paraku jääb televiisorist intervjuid mitmete meie spordi tippkujudega vaadates mulje, et ei hiilga nad vaimult midagi - vastused on kobavad, keel vilets ja loogika tihti nõrguke. Õnneks on vähemasti Šmiguni Kristina ja Noole Erki sellised sportlased, kes ka enda vaimu harimisele mõtlevad, mitmete teiste puhul näib paraku, et kõik jõupingutused on suunatud võimalikult paremate sportlike tulemuste saavutamisele. Ning vaimu harimine jääb pahatihti kõrvaliseks.

Ka keha ei ole neil aktiivsetel spordimeestel ju alati terve. Pidevalt kuuleme vigastustest, mis sportlasi kimbutavad ja neil korralikult võistelda ei lase. Kas pideval rabamisel võimalikult hea tervise nimel (mõtlen siin tervise all füüsilist vormi), mis viib hoopis vastupidise tulemuse - rebestatud kõõluse või venitatud lihaseni - (kuna ma pole meditsiinis kodus, ei pruugi sellised vigastused tegelikult võimalikudki olla, aga näiteks sobivad küll - V.P.) on mõtet? Terves kehas haige keha... Ja milline vaim?

Ning mis mõte on vaadata televiisorist, internetist, kuulata raadiost inimeste sportlikke saavutusi? Et keegi hüppas kaks ja pool sentimeetrit kaugemale, jooksis kolm sajandiksekundit kiiremini või virutas oda pool meetrit kaugemale murusse võbelema... milline praktiline tähtsus sel on? Inimvõimetel on piirid, kaua neid piire otsitakse ja milleks?

Ma ei püüa teha spordivastast propagandat, kaugel sellest. Ent tugitoolisport kui selline ja oma võimete ületamine sandistamise hinnaga - ma ei leia neil mõtet. Meelelahutus vaatajatele-kuulajatele? Ons sportlased tänapäeva gladiaatorid? Ning kas ei peaks inimkond sellisel juhul olema kunagisest Rooma riigi rahva nõudest "tsirkust ja leiba!" juba natuke kaugemale arenenud?

Sport peaks olema iga inimese igapäevase tegevuse hulka kuuluv tegevus. Iga inimene peaks tegema sporti, mis talle meeldib - olgu selleks siis metsajooks, tennis, suustamine või mis iganes. Ent sporti tuleks minu meelest võtta kui hea tuju hoidmise ja enese füüsilise võimekuse säilitamise vahendit, tegemata selleks üleliia palju pingutisi. Sportimist ei peaks võtma kui taas ühe vana maksiimi "Citius, altius, fortius!" (kiiremini, kõrgemale, kaugemale - ka see silt rippus saksa keele klassi seinal) pidevat tõestamist, vaid kui midagi sügavalt isiklikku, mõnusat ja lihaseid surisema panevat. Elu tuleb ikka mõnuga võtta, ka sporti.

Sporti mõnuga võtva inimese vaim on minu meelest juba iseenesest terve. Kahjuks ei oska ma seda ei ladina ega saksa keeles öelda.