Stand-up koomik Rauno Kuusiku hävitav hinnang ETV aastavahetusprogrammile: väga väga väga väga väga vana rasva põletamine!
Head uut aastat kõigile, kes seda arvustust loevad ja kiidavad. Anonüümsetele sopaloopijatele soovin vähem Kaur Kenderi venda. Seekordne arvustus keskendub kolmele ETV aastavahetuse programmi saatele — Jan Uuspõllu “stand-up show” nimega “Oma Jope”, saade “Elu parim nali” ning igihaljas “Ärapanija”.
Alustasin “Oma Jope” vaatamist suure skepsisega, kuna seda promoti kui stand-upi nii Piletilevis kui mööda Eestit ringi tuuritades ja samamoodi tutvustati seda ka enne 31.detsembrit. Mul tuleb okse suhu, kui ma kuulen sõna stand-up show koos mingi tuntud näitleja nimega. Ilmselt eelkõige sellepärast, et oma hädiste eeskavade müümiseks kasutatakse ära stand-upi nimetust ning lüpstakse tegelikult täieliku sitakäkiga heausklikelt inimestelt mõnuga raha välja.
“Oma Jope” algas nublu “Öölapse” aranžeeringuga, kus Jan Uuspõld koos lavabändiga esitas oma versiooni sellest kuulsast šlaagrist. Lööklaulu oli tore natuke teisel kujul kuulata, aga pigem oli muusikaline vahepala mõeldud rahva soojendamiseks. Kui lõppes muusika, algas asi, mille kohta võiks öelda “väga väga väga väga väga vana rasva põletamine”. Nimelt need, kes ei käinud või ei näinud Jan Uuspõllu eeskava “Oma Jope”, teile on mul väga lihtne lahendus — otsige erinevate telekanalite arhiividest üles sellised saated nagu Wremja, Viva Las Vegas või ükskõik, milline muu saade, kus Jan on karaktereid teinud — ja teil ongi “Oma Jope” nähtud. Tunni jooksul kehastas Jan viit karakterit, kes olid järgnevad:
Rullnokk Pets, kes rääkis piffide sebimisest. Huvitav oli vaadata, kui palju on Janil julgust kui koomikul. Eelkõige seetõttu, et tolles sketšis oli vähemalt 2, kui mitte 3 nalja, mis oli süüdimatult internetist varastatud. Oleks võinud siis enne või pärast salvestust mainida, et eeskava pole originaalmaterjal.
Hiinlane Mart Tamm, kes on huvitav näide sellest, kuidas Eestis on veel täiesti okei solvata asiaate ning selle pealt raha küsida, väites, et see on koomiline karakter. Hästi arusaamatu sketš oli, sest ei saanud päris hästi aru, et kust otsast see naljakas pidi olema.
Jaan Tätte parodeerimine tähendas Jani jaoks meremehesärgi selga tõmbamist ning parukat, mis mitte mingil kujul ei meenuta Jaan Tätte juukseid. Tätte kehastamine lõppes kerge kalambuuriga Marko Matvere nime ja sõna “narkomaania” vahel.
Neljas karakter oli Sakari (perekonnanime ei mäleta ega ei tahagi mäletada, kui aus olla), kes on gei soome mees, kelle kõik stereotüüpsed elemendid olid keeratud maksimumi — veiderdav hääl, überseksuaalne käitumine ja riietus ning soov magada iga mehega, keda ta näeb. Sakari esitas ühe anekdoodi selle kohta, mida elevant soomlasest arvab või soomlane elevandist. Sketš lõppes kulli või kirja naljaga ja see on hästi naljakas siis, kui sa oled viimased 30 aastat koomas olnud ja sa ei tea, mida tähendab soome keeles kulli ja mida tähendab kirja. Õnneks selgitas Jan läbi Sakari tegelase seda kõigile.
Viimane tegelane, kes lavale tuli, oli Zorro. Wremjast. Aastast 2000 vist. Rääkis, et varastas kilekotte nõukogude ajal, kuna nii tehti. Siis parandas kilekotti musta teibiga ja see lause, millega Zorro musta teibi valis, on ilmselt sama, millega Jan endale üldse asju valib. “Jan, millist autot sa soovid?” Jan: “Valime musta nagu pagulane. See hipsteritele meeldib.” “Jan, millist telekat sa soovid?” Jan: “Valime musta nagu pagulane. See hipsteritele meeldib.” Jan, millise hauakivi me Dan Põldroosile võtame?” Jan: “Valime musta nagu pagulane. See hipsteritele meeldib.” Etteaste lõppes taaskord muusikalise numbriga, mis oli täitsa normaalne. Seetõttu, Jan, kui sa seda arvustust loed või sellele anonüümset kommentaari kirjutad, tee poistega kontsertkava, küsi õiglast hinda ja ole muhe edasi. Head uut aastat ja palun ära kasuta enam nime stand-up oma showde puhul. See on valetamine.
Saadet “Elu parim nali”, mis kestis tund aega, vaatasin ma 5 minutit, siis panin kinni, sest kui ma tahan ETV huumoriklassikat vaadata, siis selleks ei pea ma kuulama kõrvale, mida tuntud inimesed selle kohta arvavad. Ilmselt oli saade oma formaadilt säärane — kuulsalt inimeselt küsiti, milline ETV-s näidatud asi teda naerma on ajanud. Kuulus inimene vastas ja kui see saade või salvestus oli arhiivis olemas, näidati mõneminutiline klipp ja mindi järgmise kuulsuse juurde ja korrati eelnevat tegevust. Tore võimalus näidata, et ETV suudab kõikidest telekanalitest kõige paremini täita eetriaega absoluutselt mitte millegagi. Siinkohal soovin head uut aastat selle saate vaiksele kangelasele, ERR-i arhiivile.
"Ärapanija" peaks edaspidi olema “Tähenärija”, sest peamiselt koosnes kaheosaline saade sellest, kuidas kuskil meedias oli keegi teinud kogemata apsaka. Esimesel korral naljakas, teisel korral muhelema ja viiendal korral õlgu kehitama ajav. Aastale, mis oli täis palju huvitavamaid teemasid ning uudiseid, pandi ära läbi paari trükivea või sõnavääratuse. Isegi siis, kui võeti ette Mang või Hispaania rakett, siis midagi ärapanevat nende teemade käsitluses polnud. Lati alt läbi jooksmist loetakse teatavasti ebaõnnestunud katseks. Aga ehk ongi aeg teinud oma töö ning näitab Juure ja Oja hoo raugemine, teravuse puudumine ja laiskus seda, mida on olnud tunda juba sellest ajast, kui “Ärapanija” esimest korda vana-aasta õhtul näitamisele tuli. On aeg “Ärapanija” ära panna. Head uut aastat teile hr Juur ja head uut aastat teile hr Oja!
