Stiina: Astrid – väljast võõramaine, sisemuselt eestlane
Kust sa pärit oled?
Sündisin Pärnus. Kuni keskkoolini õppisin Hansagümnaasiumis ja keskkooliosa käisin Ülejõe Gümnaasiumis muusika eri-klassis. Kooli kõrvalt käisin ka Pärnu Muusikakoolis, kus õppisin kannelt Tiit Ermi juhendusel. Hiljem läksin Pärnu Kunstide Majasse Marek Taltsi juurde kitarri õppima. Olin lapsepõlves hästi aktiivne ja vanemad võimaldasid erinevatest asjadest osa võtta. Eks rahaliselt oli sellel ajal kergem ka Mul on veel kaks õde ja üks vend Agnes ja Ilona ning vend Robi. Ilona ja Robi on juba vanemad, aga Agnes on minust aasta ja neli kuud vanem, temaga me koos kasvasime ja käisime igal pool – muusikakoolis, näiteringis, loodussõprade ringis, kunstiringis, lauluringis, rahvamuusikaansamblis, folklooriringis...
Miks sa just kandlemängu õppima hakkasid?
Emale meeldis kannel ja ta soovitas. Vaikselt hakkas endale ka meeldima, kui mängima hakkasin. See on omapärane pill ja väga ilusa ning rahustava kõlaga. Kannelt kasutatakse tema rahustava toime pärast ka muusikateraapias. Nooremana ei osanud selle üle väga juurelda, aga praegu on mul hea meel, et kannelt mängin. Väiksena mõtlesin küll päris tihti selle peale, et miks mind ei pandud flööti mängima, sest kannelt on väga raske tassida. Flöödi võtad näppu ja kõnnid naiselikult ja uhkel sammul. Klaveriga on jälle nii, et lähed kuhugi ja see ootab juba ees. Aga pole halba ilma heata…
Mis pille sa veel mängida oskad?
Kui oled näinud, kuidas pille tegelikult mängitakse, siis on väga raske öelda, et ma oskan midagi mängida. Kriitikameel läheb väga tugevaks. Samas alati ei olegi kõige tähtsam, et sa pilli meeletu tehnikaga mängiksid, vaid oluline on see tunne, mille sa oma mänguga inimestele edasi annad. Ma mängin lisaks erinevatele kandletüüpidele veel kitarri, eesti lõõtsa ja karmoškat. Kitarr oli Viljandi Kultuurikolledžis rahvamuusika erialal õppides lisapill, lõõtsa ja karmožkat olen ise õppinud. Möödunud suvel sai Kadri Laube korraldatavas pärimusmuusikalaagris Ruusmäel ka bouzukit proovitud.
Rahvamuusika pole teatavasti massikultuur - kuidas sinu eakaaslased suhtusid sellesse, et mängisid folklooriansamblis?
Väikestes lastes on natuke seda joont, et kui keegi käib kuskil ja teeb midagi, siis vaadatakse imelikult. Väga vähesed suhtuvad nii, et oi kui kihvt, et sa midagi teed. Sõbrad suhtusid hästi, aga mõned võisid olla kadedad ja mõned lihtsalt ei mõista sellist muusikat. Kui pidime ansambliga koolis esinema, siis vaadati natuke imelikult, et mida te seal õige teete ja laulate. Endal oli küll tore.
Kas sa lapsena vanematele peavalu ka tekitasid?
Väiksena muidugi, mulle meeldis tohutult igal pool turnida. See on võibolla sellest, et olen ahvi aastal sündinud. Ja ma armastan riske. Eks ma siis kukkusin ja jälle oli kuskilt midagi katki.
Aga milline sa teismelisena olid?
Siis küll ei pidanud vanemad muretsema, et ma nii väga kuhugi joomingutele oleks kippunud. Et käiks öödiskodel ja tuleks ei-tea-millal. Mul puudus selliste asjade vastu huvi. Keskkooli ajal käisin mõned korrad diskodel, sest mulle meeldib tantsida. Kui on hea muusika, võin öö läbi tantsida. Käisin diskodel koos sõpradega, et saaks omavahel tantsida. Ei viitsinud ju oodata, et keegi kutsuma tuleks ja kas kutsujast siis ise tantsijat oleks olnud… Aga üldiselt meeldib mulle tantsida muusika järgi, mis eeldab mingeid kindlaid samme. Huvitav on varieerida, kui tead erinevaid samme ja liikumisstruktuure. Rahvatantsus ja peotantsus on neid nii palju. Ja kui on veel hea partner, siis lased end lihtsalt juhtida…
Väljaskäimiste puhul oli kodus alati kokkulepitud, mis kell peab koju tulema, et poleks asjata muretsemist. See ärritas vahel, tundus nagu vanemad ei usaldaks, aga praegu mõistan neid hästi, sest ümberringi on nii palju kuritegevust ja asi pole selles, et sind ei usaldataks, vaid vahel on lihtsalt maailma raske usaldada.
Kui veel teismelistest rääkida, siis samas saan aru, et mingil hetkel peab inimese elus selline periood olema, kus ta teeb pisut meeletusi ja õpib elu elust enesest. Lihtsalt kõigil on see periood ise ajal ja isesugune. Oluline on ka see, et sa selle kõige keskel end ei kaotaks, vaid hoopis leiaksid…Võibolla suhtusin sellesse kõigesse ka nii seepärast, et olen juba lapsest saadik palju endast vanemas seltskonnas olnud – õed, nende tuttavad jne. Eks see kõik mõjutas ja arendas. Ja võibolla ei olnud ka seda õiget seltskonda, kellega koos oleks väga tahtnud igal pool käia ja olla, kellega oleks olnud palju ühist mõtlemist. Sellised koosolemised jäid minule Viljandi Kultuurikolledzis õppimise aega...
Hingevalu ka põdesid?
Ikka. Teismelisena olin ma väga suur armuja. Armumine käis väga kergesti. Vahel jäid mõned tunded ka pikemaks ajaks sisse, aga lõpuks tüdinesin ära – kaua sa ikka põed…Olen alati hästi palju moraalset tuge saanud ka oma õdedelt ja eriti palju olen omi tundeid ja mõtteid jaganud Agnesega – eks ta siis kutsus mind mõistusele, kui vahel liiga pikalt põdema jäin.
Palju sa pubekana oma välimusele tähelepanu pöörasid?
Olin rohkem boheemi-tüüp. Oluline oli, et end hästi tundsin. Mingi mukkija ma ka polnud. Kerget meiki hakkasin kasutama kolledži ajal. Vahel on tore natuke värvi peale panna - kui kevad tuleb. Tegelikult on inimesed ju loomulikult nii ilusad. Tagasihoidlik värv mõjub armsalt, ülevärvitud on väga jube.
Mida lapsepõlvest kaasa said?
Isa jutud, ema laulud, kodutunde, austuse vanade inimeste vastu, võrdsustunde inimeste vahel, muusikaarmastuse, huvi kultuuri vastu, esimesed muhud, esimesed musid, mälestused…
Arvan, et kui oskad pisikesi asju hinnata ja ilusaid hetki meelde jätta ning kõigest sellest midagi õppida, on lapsepõlvest võimalik kaasa võtta päris palju.
Oluline oli see, et vanemad võtsid meid Agnesega hästi palju igale poole kaasa. Käisime palju mööda Eestit reisimas ja ka Lätis, Leedus… Lapse jaoks on see nii suur asi – reisimine ja koos vanematega olemine. Elasime linnas ja puudus võimalus looduse keskel olla, sest meil pole maavanaemasid kunagi olnud. Üks vanaema elab küll maal, aga kahjuks pole meil eriti tihedat läbikäimist olnud ja teine oli linnavanaema. Sellepärast oli looduses käimine meie jaoks eriti tähtis. Reisidel sai ka alati autoga sõites palju lauldud.
Ringides käimine oli samuti oluline- saime hästi palju erinevaid asju proovida. Loodussõprade ring näiteks õpetas loomadest hoolima ja loodust paremini mõistma.
On sul endal ka koduloomi olnud?
Meil on olnud hamstrid ja kass ja koer. Vist oli merisiga ka. Kunagi olid isegi tibud. Turult ostsin, nad meeldisid mulle väga. Aga me pidime nad ära andma, kui tibud kanadeks kasvasid. Linnakorteris ei saa kanu eriti pidada.
Miks sa otsustasid Viljandi kultuurikolledžisse õppima minna?
Ega tegelikult sügavat ja pikaajalist otsust sinna minna ei olnudki. See tuli üsna ootamatult. Kuigi käisin keskkooli ajal rahvamuusikaansamblis ja õppisin muusikakoolis, ei teadnud ma tegelikult kindlalt, mida pärast kooli teha tahan. Teadsin ainult seda, et tahan muusikaga edasi tegeleda. Ei teadnud siis veel, kas see jääb mulle põhielukutseks või hobiks. Koolide teabepäeval käies nägin ammust koolikaaslast ja tuttavat Kalev Tilka (N-Euro üks liige), kes Viljandi koolile toredat reklaami tegi ja see kool jäi mulle mõtteisse. Hiljem, kui sisseastumisteks läks, siis mõtlesin, et proovin ka Viljandisse, seda enam, et see on ainus koht, kus Eestis rahvamuusikat õppida saab. Tegin sisseastumiskatseid ka Pärnu Majanduskolledžisse, kuna mõtlesin, et nii tore oleks koos õde Agnesega seal õppida, et üüriks Pärnus kahepeale korteri ning elaks mõnusasti koos. Õnneks pani elu minu jaoks asjad õigesti paika ja sinna kooli ma sisse ei saanud, seda enam, et matemaatika oli kooli ajal minu väga nõrk külg ja majanduseriala poleks mind tegelikult eriti huvitanud.
Ja nii lihtsalt see käiski?
Elukutse soove on mul päris palju olnud. Praegu on nii raske, et peab varakult otsustama, kelleks tahad saada. Hea, kui peres on mingi hästi tugev traditsioon, siis lapsed võtavad selle automaatselt üle. Näiteks need, kes on arstiks õppinud. Nad hakkavad juba varakult selle ameti poole püüdlema ja siis on pärast lihtsam. Samas minu jaoks oleks nii igav – ma tahan oma otsuseid otsast lõpuni ise teha. Igal juhul sain ma Viljandisse sisse, meil oli viis tüdrukut ehk plikade kursus ja kõik tegutsevad aktiivselt õpitud erialal.
Kelleks oled veel tahtnud saada?
Alguses, kui ema töötas müüjana, meeldis mulle teda jäljendada ja mõtlesin, et oleks tore müüja olla. Natuke vanemana mõtlesin, et arst oleks ka päris tore olla. Tead kõiki haigusi ja oskad ravida. Hiljem mõtlesin, et näitleja amet on ikka nii vahva, et saab riideid proovida ja eri rollides olla. Televisiooni asi ja saatejuhtimine on mind ka kogu aeg huvitanud. Nii põnev, kui mõtled, keda saatesse kutsuda ja mida temalt küsida. Muusik ja laulja olen ka tahtnud olla.
Praegu elad Hiiumaal, on Pärnu sulle endiselt südamelähedane?
Pärnus on palju mälestusi. Igas kohas tuleb midagi meelde ja mälestused on kallid. Viljandi on samamoodi oluline, seal oli tudengielu ja teistmoodi mälestused.
Hiiumaal meeldib mulle just sellepärast, et siin läheb aeg rahulikult ja sa jõuad temaga sammu pidada. Jõuad jälgida, mis Sinu ümber ja sees toimub. Hiiumaal on ümbrus ürgne, pole masinate müra.
Meri on ka minu jaoks hästi tähtis, kuigi ma ei ole otseselt mere ääres kasvanud. Aga Pärnus on meri nii lähedal. Mere ääres on mõnus käia, tekib lõpmatuse tunne, kui kaugusesse vaatad… Ja kui endal sees tormab, siis on tormine meri nii rahustav. See annab mulle jõudu. Mere ääres käies tunnen alati, kuidas minusse tuleb energiat. Kui Lõuna-Eestis käisin, siis mõtlesin, et jube ideaalne oleks, kui oleks koos meri ja mäed.
Kuidas sa Hiiumaale sattusid?
Koolis viimasel kursusel räägiti, et Hiiumaale Käina Kaunite Kunstide Kooli otsitakse õpetajat. Keegi väga ei reageerinud ja mina olin ainult ühe korra varem Hiiumaal käinud. Ei kujutanud ette elu eemal saare peal, kui näiteks ilma tõttu on ühendus mandriga katkenud. Ei tulnud selle pealegi, et sinna minna. Siis jäi see jutt mõneks ajaks sinnapaika, aga varsti pandi selle kohta kuulutus üles ning mulle jäi silma, et vajatakse folkloori-, kitarri- ja kandleõpetajat. Just need erialad, mille eest sain kutsetunnistuse. Olin oma kursusel ainus, kes nende kriteeriumite järgi sinna oleks sobinud. See oli mulle nagu märk. Tekkis huvi ja mõtlesin, et läheks vaataks.
Ja hakkas kohe meeldima?
Kui Hiiumaale jõudsin, oli ilm sopane ja lörtsine. Aga koolidirektori nägu säras, kui ta mulle bussijaama vastu tuli. Kõik inimesed tundusid rõõmsad ja soojad. Ja nii võtsingi mõtlemisaega, sest inimesed jäid hinge. Mind kutsuti ka Pärnusse tööle, aga Hiiumaa pakkumine oli esimene. Tahtsin end võõras kohas proovile panna, et vaadata, mis saab. Tundsin, et Hiiumaal saan omaette olla ja ennast tundma õppida. Proovida uut ja võtta aega natuke maha. Ise katsetada ja ise teha
Hirmus ei olnud üksinda nii kaugele minna?
Absoluutselt mitte. Ma olen üsna kange iseloomuga, saan hakkama. Seltsisin kiiresti teistega. Kui tahan, olen omaette, kui tahan, lähen seltskonda. Elan Käinas kahetoalises korteris, mida nüüd hakkan ära ostma. Ajangi praegu oma pangalaenu-asju. Ei olegi nii lihtne nagu alguses mõtled. Aga korteri üle olen päris rõõmus. Nüüd saab seal kaks aastat täis. Ennem oli kogu aeg selline kohvri otsas tunne. Ikkagi valla korter, kogu aeg mõtle, et kuhu sa nüüd naela lööd ja mitu naela tohib lüüa. Ja midagi ei saanud eriti teha, sest polnud ju mõtet, mis sa ikka teistele investeerid. Nüüd lõpuks saab oma elamise. Muidugi unistan majast mere ääres, aga iga koha võid oma käe järgi kujundada, see loobki kodu tunde, kui sa sinna ennast sisse paned.
Mul on Hiiumaal hästi vahvad õpilased, nende pärast juba tasub sinna edasi jääda. Ma ei tea ju kuidas elu läheb, et kas jään elu lõpuni Hiiumaale või satun kuhugi mujale. Praegu mul küll ei ole mingit plaani ära minna. Tunnen, et olen Hiiumaal vajalik. Aga, eks aeg näitab…
Oled sa õpetajaametiga harjunud või on närvid läbi?
Ma õpetan sellises kohas, kus vanemad maksavad ja lapsed tahavad õppida. Nad on ise muusikast huvitatud ja see tekitab teistsuguse suhte. Eelmisel aastal andsin ka gümnaasiumis muusikatunde. Oli toredaid hetki, aga kuna muusikaõpetus on kohustuslik aine, siis mõni ei viitsi õppida ja mõnda ei huvita. Parem on töötada nendega, kes ise huvi tunnevad. Pealegi ei ole ma hommikune tõusja. Mulle meeldib pikalt üleval olla ja hommikul kaua magada. Laulutunnid aga olid just vara hommikul. Ma ei tea, miks pannakse laulutunnid nii varajasele ajale. Hääl magab kaks tundi pärast ärkamist ja on piin kohe hommikul laulma hakata.
Mida pead õpetajaameti puhul oluliseks?
Oluline on, et õpetaja oleks oma ainest teadlik ja valdaks seda nii hästi, et seda teistele õpetada. Tähtis on ka ise oma õpetusse ja selle vajalikkusesse uskuda. Oluline on end ka pidevalt arendada, muidu pole ju ühel hetkel enam midagi õpetada. Õpetaja peab suunama, valiku teeb laps ise. Polegi oluline, kas tast hiljem tuleb muusik. Tähtis on tekitada huvi ja anda lastele oskus tunda muusikast ja isetegemisest rõõmu – panna neisse see säde…
Millest unistad?
Hetkel sellest, et mul võiks väiksem koormus olla, et jääks rohkem aega enda jaoks. Olen selline inimene, kes ise ka loob - kirjutan laule. Kui tunned, et on midagi öelda, siis see lihtsalt tuleb sinu seest välja. Selleks väljatulemiseks ongi aega vaja. Kui seda ei ole, siis jääb tunne nagu kuhugi kinni ja tekitab ahistatuse tunde.
Mida meie lugejatele veel öelda tahaksid?
E inimestel leiduks aega iseenda sisse vaatamiseks ja aega üksteise jaoks. Et inimesed mitte lihtsalt ei kuuleks üksteist, vaid kuulaksid. Et oleks rohkem usku – nii iseendasse kui teistesse, et oleks rohkem armastust – nii iseenda kui teiste vastu, et oleks rohkem päikest, mis teie südameid soojendaks…
Astridi kümme asja:
Sünniaeg: 30.04.1980
Lemmiktoit: Ei ole kindlat lemmikut. Kui on hästi tehtud, siis ongi hea. Kui aga siiski midagi nimetada, siis pannkookidest maasikamoosiga ei ütle vist kunagi ära.
Lemmikjook: Värske kasemahl
Lemmikraamat: Meeldivad raamatud, mille puhul tunnen, et sealt on midagi õppida. Vahel võib kirjanik olla täiesti tundmatu, aga kui raamatus on minu jaoks iva, siis see ongi hea.
Suurim pahe: Hilinemine
Positiivne iseloomujoon: Kes neid lugeda jõuab...
Lemmikvärv: Riietuses armastan musta ja punast.
Lemmikkoht: Hiiumaal mere ääres...
Lemmiklõhn: Lõhnad, mis toovad meelde ilusaid mälestusi... Ja muidugi kevadelõhn on alati imeline...
Parim viis lõõgastumiseks: Muusika ja pillimäng ning avarates kohtades olemine - metsas, mere ääres...
