Kas te kujutleksite pilti, et meie Pajusaar, Kotkas ja Lõhmus võtavad ühe laua taga koos õlut ja aasivad üksteise eurolaule?!
Või et Glen Pilvre treiks Pajusaare kõrvalt valmis paar eurohitti ka tiimis Kotkaga. Ja Pearu Paulusel sünniks sedakorda hitt kahasse hoopis Rannapiga… Või et Pajusaare poolt «pruugitud» Maarja oleks kutsutud järgmisel aastal Kotka paati. Ja Ines vastupidi. Või et üks helilooja oleks samal aastal väljas lauludega Vraidile, Õigemeelele, Orumetsale ja Leplandile… Tundub ilmvõimatu, kas pole?
Kuid Rootsi suur eurohitivabrik just sellisel vereringlusel toimibki! Kuna tegijaid nimesid on neil seal kõvasti rohkem, siis muidugi märksa suuremas «meie pere» ringis. Vaba maa, keegi pole kellegi oma.
Teist kevadet käis Kroonika Stockholmis Melodifestivalenil — ehk siis vaatamas, kuidas toimetavad rootslased oma eurolaulu valimisi. Mullune esimene vaimustus oli, et Rootsi rahvusfinaalis ongi kõik sama suur kui suurel Eurovisioonil, aga kindlasti paremini-täpsemalt korraldatud. Ühtaegu glamuursem, samas muhedamalt tehtud ja inimlikum (loe 2010. aasta 23. märtsi Kroonikat). Esimene vasikavaimustus välisest läbitud, oli tänavu huvitav sealsete tegijatega suheldes kuulda, kuidas see kellavärk sisemiselt käib. Ja avastasin rootslaste valemi — otsi endale kolleege oma konkurentide hulgast! Siis oled suuremeelne ning võitmatu! (Vaata reportaaži Melodifestivalenilt lk 46.)
