Ma arvan, et paljudel on hinges väike soov olla kuulus, olla tuntud. Soov, et inimesed teaksid meie …
Ma arvan, et paljudel on hinges väike soov olla kuulus, olla tuntud. Soov, et inimesed teaksid meie nime ja tunneksid ära meie näo. Igas inimeses on killuke edevust, mõnes rohkem, mõnes vähem.
Eks ole minagi varem või hiljem mõelnud, et võiksin olla tuntud, kuulus, inimesed võiksid teada, kes on Getter Lukjanov. Täna rannast tulles mõtlesin, et kui põrgulikult raske võib olla kuulsatel inimestel ja tänasin ma-ei-teagi-keda, et mina seda pole!
Kujutage ette ennast lebamas 35kraadises kuumuses rannas, kenasti rätikuga liiva peal (kuna hooaeg pole veel alanud ja seetõttu pole ka lamamistoole). Sa lamad seal, mõtled, et lämmatavalt kuum on ning jood lonksu vett. Aga siis läheb mööda kolme-nelja liikmeline tumedanahaliste kamp, kes vaatavad sind ainiti, võtavad taskust mobiiltelefonid ja kukuvad pildistama. Hea küll, ühed noormehed, aga seda iga minut ja kolmes erinevas suunas.
Algselt pakkus see mulle nalja, enam aga mitte. Kuna käime Taaviga kordamööda ujumas, et mitte kotte randa järelvalveta jätta, siis olin tol hetkel üksi lamamas ja taas indialaste pilke talumas. Kuni mul viskas üle..
Kolm meest kõndisid, jäid minu ette seisma ja hakkasid klõpsima. Ma ütlesin neile, et nad kas palugu luba minu pildistamiseks või andku raha (kuna nad ise nõuavad iga asja eest raha). Seejärel hakkasid nemad selgitama, et nad ei tee pilte üldse paha pärast ja et ma olen lihtsalt ilus.
Mina aga ei jätnud jonni. Ütlesin, et see pole üldse oluline, kas ma olen ilus või mitte, kui nemad tahavad pilti teha, siis küsigu (eelmisel päeval tulid ühed kohalikud me juurde ja küsisid viisakalt pildistamise luba ning loomulikult nad selle ka said). Üritasin neile selgeks teha, et ma pole vaatamisväärsus ning nende minust pidevalt piltide tegemine solvab mind.
Nemad muudkui, et nad ei taha solvata ja et kas tõesti pole ma sellega nõus. Et nemad ju ainult hea pärast. Ning tol hetkel hakkas pärast meie mõneminutilist vaidlust liginema veel inimesi, loomulikult kohalikke musti poisse, kel kõigil oli järsku minu juurde asja.
Kokkuvõttes oligi asi selles, et mina jäin endale kindlaks ning ei saanud aru, mis vahet on minu nimel, päritolumaal või vanusel. Asi on põhimõttes – kui sa tahad pildistada, pildista. Aga küsi luba! Ma võin talle kenasti naeratada ka, kui ollakse ise inimlikud. Aga see seal rannas polnud inimlik. Lisaks löödi ka Taavile vees külge. Nimelt muidu end lihtsalt suurteks sõpradeks nimetatavad käest kinni käivad poisid hakkasid vees sulistades küsima Taavi nime ja tegid talle komplimente, nagu näiteks, et ta on väga ilus. Seepeale oli mu kallimal suur rutt veest välja tulekuga, väga harjumatu on taoline käitumine meie jaoks!
Rannast lahkudes hakkasin mõtlema, kui tugeva närvikavaga peavad olema staarid ja tuntud inimesed. Meie lähme reisile tumedanahaliste maale ning saame seal pidevate pilkude osaliseks. Aga mida peavad tundma näiteks Eda-Ines Etti ja Tanel Padar? Nemad käivad Eestis igal pool ringi ja neid vaadatakse… Hea küll, Eesti ja meie staarid on väikesed, aga mida tunneb näiteks Angelina Jolie? Brad Pitt? Matt Damon? Julia Roberts? Neid nimesid on küllaga, kes võivad astuda ükskõik, kus ja neid tuntakse ikka! Kohutav. Täielik privaatsuse puudumine, täielik kaos minu jaoks.
Tänan jälle ma-ei-teagi-keda, et ma pole megastaar, sest minul on tunne, et siis oma elu ju täiesti puudub. Kõigil on justkui asja sinu elusse – kus ja kellega sa käid, mida sööd, mida jood ning kaua oled. Kohutav!
