Südantlõhestav lugu kiisust nimega Tõnnu — kodutust ja haigest kassist sai korralik kodukõuts
MTÜ Loomade Turvakodu jagas enda Facebookis lugu kassist nimega Tõnnu, kes kõigest hoolimata nüüd toredas kodus elab.
Tõnnu loo algus ulatub aastate taha, mil üks armas ja triibuline kassipoiss peale oma peremehe surma tänavale sattus.
Tõnnu oskas inimest usaldada ja nii leidis ta ikka kellegi, kes talle mõne toidupalakese viskas või kiiresti käigupealt pai tegi. Paar aastat elaski Tõnnu tänaval… nii kuumadel suvekuudel kui käredatel pakaseöödel.
Vahel harva käis Tõnnu Turvakodu akendest sisse vaatamas, kuidas teised kassid soojades pesades magasid või konservikausse noolisid… ning lõpuks õnnestuski meil Tõnnu tänavahulkuri elu lõpetada ja ta Turvakodusse võtta.
Karm tänavaelu oli aga jätnud sügava pitseri Tõnnu tervisele ning tema suus vohasid kasvajad. Tõnnu elas Turvakodus mitu aastat, olles vaieldamatult kõikide suur lemmik – rahulik, leplik ja kurruv, kaunis klassikaline triibik.
Maailma parim Tõnnupoiss, kes ei teinud mitte kunagi pahandust, ega alustanud mitte ühtegi tüli. Tõnnu oli tänulik.
Aasta tagasi halvenes Tõnnu tervis järsult ning viisime meie armsa kassipoisi erinevate arvamuste saamiseks mitme kogenud veterinaari vastuvõtule. Vohandid suus olid nii suured, et takistasid Tõnnut söömast ning eranditult kõik arstid olid ühte meelt – operatsiooni ei ole mõtet ette võtta.
Me ei andnud alla ja leidsime siiski ühe arsti, Haabersti Zoovetkeskuse Olga, kes oli nõus Tõnnut opereerima. Operatsioon oli pikk ja keeruline… ühel hetkel oli ka arst lootust kaotamas ning esitas küsimuse – mida teha? Kas õmmelda suured augud suus ikkagi kinni või saata see väike keha ära…
Meie vastus oli ühene – me võitleme koos lõpuni, eutanaasia on kõige viimane samm ning Tõnnul on veel aega.
Tõnnu tuli tagasi Turvakodusse, taastus ja hakkas sööma. Nurrus, sõtkus käppadega ja mängis tihtilugu nagu väike kassipoeg.
Täpselt kuus kuud tagasi astus Turvakodu uksest sisse üks armas naisterahvas, kes soovis Tõnnule kodu pakkuda… ta tahtis Tõnnut päris oma kassiks… mis sellest, et Tõnnu on juba vana ja natuke räsitud, mis sest, et kasvajad Tõnnu suus tulevad tagasi ning arstilkäike on Tõnnul mitmeid… mis sest, et Tõnnul on FIV ja ta ei saa kunagi enam päris terveks…
Ja Tõnnu läkski koju… rõõmupisarate saatel, oma päris lõplikku koju, kes on nõus olema Tõnnu kõrval just täpselt nii kaua, kui Tõnnule aega antakse.
See on lugu lootusest ja võitlusest… mitte alla andmisest, lõputust siirusest, tahtmisest püüda rohkem, sest alati saab – kuidagi ikka saab.
Tõnnu on juba kuus kuud oma perenaise juures, kes teda armastab. Päeval naudib ta rohelisel murulapil päikesepaistet ja öösel magab ta voodijalutsis.
Tõnnul on paremaid päevi ja on halvemaid päevi… päevi, mil ta ei tahagi õue minna ja päevi, mil ta mängib ja rõõmustab. Aga kõik need päevad on nii väärtuslikud, sest Tõnnu saab need veeta päris oma kodus.
Aitäh Tõnnu eest – meile õpetamast võitlemist.
Aitäh Tõnnu kodule – meile näitamast… et igale kassile on kusagil kodu. Kodu täis ARMASTUST.
