Dr Noormann: VÄIKE SUHTLEMISSÕNARAAMAT

Et paljudes kirjades on suhteid ja suhtlemist väljendavad sõnad segamini, on üks asi. Aga mõistete taga peituvad arusaamad võivad valesti aru saades probleeme tekitada. Sellepärast lühike ja populaarne ülevaade suhtlemisteemalistest mõistetest.

SUHTUMINE on inimese isiklik arvamus millestki või kellestki. Suhtumise saab laias laastus mahutada kahe äärmuse — optimistliku (positiivse, heatahtliku, lootusrikka) ja pessimistliku (negatiivse, raskemeelse, lootusetu) suhtumise vahele. Suhtumine ei peagi välja paistma — see on täiesti inimese eraasi- kuidas ma millessegi või kellessegi suhtun. Kui hakata seda välja näitama või teistele peale suruma, siis polegi see enam suhtumine, vaid hoiak.

HOIAK (kellegi või millegi suhtes) on juba suhtumise muutmine teistele nähtavaks teoks või tegevuseks. See võib avalduda nii sõnades, miimikas, žestides, poosides, tegudes, käitumises. Hoiak avaldub kahe äärmusliku ilmingu vahel — aktiivsus (liikuvus, initsiatiiv, juhtimine; aga ka närvilisus, rahutus, hüperimpulsiivsus) ja passiivsus (tuimus, loidus, ükskõiksus, eraklikkus).

Need kaks — suhtumine ja hoiak — määravad meie elujõu, valmiduse muutuda, tulla toime eluraskustega. Kõige paremini tulevad elus toime aktiivsed optimistid. Neid me tunneme entusiastidena — alati elurõõmsad ja toimekad, kuigi vahel ka tüütud. Kõige rasked on nii iseendale kui teistele passiivsed pessimistid. Nemad tunnevad end eluraskuste ja saatuse ohvritena, abitutena ning see enesehinnanguline saamatus ja alaväärsustunne paneb neid loobuma enda eest võitlemast.

Kui suhtumine ja hoiak saavad olla ühepoolsed, siis SUHTLEMINE saab olla ainult vastastikune mitmekesi suheldes (mängud, meeskonnatöö, arutlused, vendlus, sünergia (ühisenergia), kui ka vaid kahepoolne (partnerlus).

Tihti aetakse suhtlemine sassi KOHTLEMISEGA. Ja seda lausa seadusdokumentides (võrdse kohtlemise seadus). Kohelda saab näiteks looma, teovõimetut patsienti, õrna eset — asja või olendit, kes ise enda eest seista või ennast kehtestada ei suuda. Ükski inimene ei tohiks endale lubada teise inimese mingil moel kohtlemist, vaid peaks ka teise olemasolu ja identiteeti arvestama ehk suhtlema. Kui me kutsume üles kedagi klassis (koolikiusamine) või ühiskonnas (muulased) hästi kohtlema, siis me sisuliselt seame ennast neist kõrgemale või halvustame neid. Ja neil ei teki ka omalt poolt vajadust ega soovi kohtlejaga suhtlema hakata. 

LÄHISUHE on suhtlemise pinnal tekkinud kahe inimese PAARISUHTESSE seotuse ilming. Kõige levinum paarisuhe on SÕPRUS. See on kõige tugevama seotuse ilming, sest see saab olla vaid tingimusteta kahepoolne. Ühepoolset sõprust on raske ettegi kujutada. See oleks ehk midagi orjameelsuse või epigoonluse (jäljendamisvajadus) sarnast. Sõprus on mõistuste kiindumine ja eeldab usaldust ja eneseohverdamist teise heaks.

Lähi- ja paarisuhtesse, sõprusse on sageli peitunud ka tunne — meeldimine, armumine. Seegi saab olla ühepoolne või platooniline.. Kui paarisuhtes on tunne vastastikune, räägime armu- või armastussuhetest. Eetiliste tõekspidamiste taustal eeldab armastus suhetes ka truudust, isegi siis, kui selles pole kokku lepitud.

Kusagile suhtlemise ja armastuse vahele jääb omalaadne tunnete puhverseisund, mida oleme hakanud nimetama KÄIMISEKS. Sisuliselt on see meeldimise realiseerumine lähisuhtes, selle proovilepanek, armastuse otsimine või ootamine, kus suurimaks vajaduseks on teisega koos olla (vastupandamatust soovist käest kinni hoida ongi tuletatud „käest kinni käimine“ ehk „käimine“).

Käimist, nagu suhetki, ei saa paluda nagu teenet või selles kokku leppida nagu teenuseostamises. See kujuneb suhtlemise ja sõpruse pinnal nagu iseenesest. Kusagil koos tegutsedes või sageli koos olles tekib küsimus „kes me teineteisele oleme?“. Ja siis on vaja neid suhtlemismõistete mõlemale arusaadavaid seletusi. Kauplemise asemele kõlbaks ehk vaid ennast suhtesse pakkuv küsimus „kas ma võin sind oma tüdrukuks/posiks pidada?“. See pole veel armastuseavaldus, vaid sõnum meeldimisest.

Kui lähisuhe ületab intiimkontakti piiri (suudlemine või seksuaalvahekord) on tegemist intiimvahekorraga või intiimsuhtega, kui lähisuhe sisaldab ka intiimkäitumise elemente.

Jaga
Kommentaarid