Sülearvuti koolipinki!

 (32)
Sülearvuti koolipinki!
Foto: MorgueFile

Mida kaugemale areneb teadus, seda enam seljatatakse möödunud sajandisse kuuluvaid tõekspidamisi ja töövahendeid. Muidugi peame kinni pidama moraalist ja üldsistest käitumisreeglitest, kuid mõned õpetajate tõekspidamised on kindlasti ajast ja arust!

"See, et tema joonistab mind ei sega, " Küll aga segas õpetajat minu laual asetsev sülearvuti, mida kasutasin konspekteerimiseks. Sel hetkel jäi terve klass arusaamatult õpetajale otsa vaatama.

Kas sülearvuti, mida kasutatakse õigel eesmärgil gümnaasiumi õppeosas, on tõesti tundi segav õppevahend? Siinkohal ei saa ma nõustuda. Pigem saab raalist tööd kiirendav ja kergendav abivahend: kirjutatut on tunduvalt kergem üles leida, koolikott muutub kergemaks ja näppudele suurest konspekteerimisest tekkinud villid jäävadki tekkimata. Internetiühenduse abil saab arvutist ka suur abimees paralleelselt õpetaja räägituga sealt lisainformatsiooni leidmisel. Kindlasti ei sega see õpetajat, vaid muutub ka tema jaoks abistavaks instrumendiks.

Arvuti kasutamisest koolis on meedias juba ammu alustatud põhjalikku diskussiooni. Meediaõppejõud Tiit Hennoste kirjutas Postimehes, et koolikoti raskuse tont kummitab Eesti koolilapsi ja seetõttu peaks koolikotis hoopis kergemad tahvelarvutid olema. Ta lisab, et see muudab õppimise aktiivsemaks ja huvitavamaks. Võiksime eeskuju võtta ka riikidest nagu Soome või Jaapan, kus sülearvuti on iga õpilase jaoks sama igapäevane, kui vihik. Tahame ju end pidada täieõiguslikuks infoühiskonna liikmeks, siis tuleks asutuda ka selleni viivaid samme.

Kui õpetajad muretsevad selle üle, et õpilaste tähelepanu jagub vaid MSN`i ja Facebooki jaoks, siis on see väga mitme otsaga probleem. Korrutatakse ju meile alati, et gümnaasiumisse on õpilane tulnud vabatahtlikult. Kui tööd saavad sooritatud ja üldine õppetase ei lange, on see ju iga õpilase südametunnistusel: kaasa mõelda, joonistada või raisata enda väärtuslik aeg Internetile. Üliõppurite seas on sülearvuti juba aastaid iseenesest mõistetav õppevahend. Nii palju mõistust, kui jagub ühele üliõpilasele, on kindlasti ka täiskasvanud gümnasistil, et end järjekordse Facebooki staatuse kirjutamise asemel ajaloo konspekti kirjutama sundida.

Siiski on Interneti kasutust pea võimatu kontrollida. Üheks võimaluseks on selle väljalülitamine. Siiski leian,et kaasahaarav ja innustav õpetaja ei pea kindlasti õpilaste tähelepanu hajumist kartma ei arvutiga või ilma selleta.

Hetkel kasutavad mitmed õpetajad tunnis enda töö hõlbustamiseks sülearvutit. Miks ei tohiks seda teha siis ka õpilased? Informatsioon on kergemini leitav, kompaktsem, arvutis kirjutades kulub ka poole vähem aega. Enamus õpilasi trükib juba ammu suurema osa konspektidest hiljem ümber arvutisse, sest seal on palju hõlpsam hoomata tervet teksti.

Muidugi on sülearvuti kasutamine mõledav jutustavates ainetes nagu ajalugu või bioloogia. Matemaatika või kusntitunnis pole sellega hetkel just palju peale hakata. Usun, et infotehnoloogia metsikult kiire areng muudab ka selle üha pea teostatavaks.

Olen kindel, et õpetaja ei peaks gümnasisti lauda katva arvuti suunas saatma ainult kurje pilke. Paljud meist on selles leidnud igapäevase abimehe õppematerjalide leidmises ja konspektide palju mugavamas haldamises.