Väga tore muidugi, et kunagised noored teadsid väga kiiresti, milline on nende kutsumus. Minagi kuulun just nende hulka, kes ei suuda oma teed leida. Ausalt öeldes ma sellepärast veel eriti ei muretse, iga asi tuleb siis, kui on õige aeg, aga minu ümber olevad inimesed seevastu on sageli šokeeritud või vähemalt üllatunud, kui kuulevad, et ma pole oma karjäärivalikut veel langetanud. Mul on mitmeid põnevaid hobisid, aga raske on leida midagi, mis kõiki ühendaks ja piisavalt huvi ärataks. Teiste meelest on aga loogiline ju, et nüüdsel ajal peab elukorraldus käima sama malli järgi: kool, ülikool, töö, pere, töö, vanadus – ei mingit kõrvalekaldumist.
Mujal maailmas on väga levinud vaba aasta, kus keskkooli lõpetanud noored saavadki kaksteist kuud vabaks võtta ja rahulikult ennast leida, otsida õiget kutset. Leian, et selline käitumine võiks ka Eestis rohkem levida ja tunnustatum olla, elu ei saa võtta nii konkreetsetesse piiridesse paigutatult, vabadus on oluline. Sotsiaalsest aktsepteeritusest tähtsam peaks olema noore indiviidi rahulolu ja armastatud töö.
Vahel vaatan väikese kurbusega neid, kes rabavad ja rassivad end hingetuks ja samal ajal virisevad, et nende amet ei ole ikkagi nende jaoks õige ning hea meelega teeksid midagi muud, aga nooruses sai kord üks tee valitud ja enam muutma ometi ei hakka. Praegugi otsustavad nii mõnedki noored vale ameti kasuks, sest survestamine ja pealekäimine stiilis „sa ei saa koju jääda, jõuad hiljem ka ringi reisida, mine kooli, vali ükskõik mis eriala, õpi edasi, miski sind vast ikka huvitab“ ei jätagi neile muud valikut. Selle vältimiseks tasubki võtta aega ja kui ka hiljem avastatakse, et see, mida tehakse, ei ole südames, siis on peaaegu alati võimalik otsust muuta. Kes üldse käsib kõigil ülikooli minna? Võib-olla on inimesel teised väljavaated ja ta saab väga edukaks ka ilma kõrghariduseta, kõik ei ole ühe vitsaga löödud.
Inimene peab oma südant kuulama ja mitte laskma ühiskonnal end survestada, see võib kõlada keeruliselt, kuid olen kindel, et on väärt proovimist. Miski ei ole kivisse raiutud ja elatakse siiski pigem iseenda, mitte teiste jaoks.