Sulnis rõõm teadmatusest

"You take the blue pill and the story ends. You wake up in your bed and you believe whatever you want to believe. You take the red pill and you stay in Wonderland and I show you how deep the rabbit hole goes... Remember, all I am offering is the truth.
Nothing more..."

-Morpheus
The Matrix

Me teame, kuidas meie organid töötavad, kes olid meie esivanemad, kui palju on 5 x 5. Teame, et erinevalt pullist on lehma võimalik lüpsta. Noh, mõni vist ei tea ka. Aga üldjoontes on need kõik meie teadmised maailmast, vajalikud taustateadmised eksisteerimaks selles hiiglaslikus kommuunis, mis on rajatud planeedile Maa.

Inimeselooma on sisse kodeeritud vajadus uute teadmiste järele, vajadus progressiks. Inimene õpib kogu elu, ütlevad nad. "Ma tean, et ma midagi ei tea," ütles vanakooli filosoof Sokrates. Selle tarkusetera ütles välja oma aja üks targemaid mehi maailmas, parandan: meie miniatuurses koloonias.

Mida rohkem ma tean enda ümber ümbritsevast, mida rohkem ma tean "olemise kõiksusest", seda enam olen veendunud humanoidide koloonia küünemustale sarnasest rollist galaktikate kogulõikes. Väide, et teadmatuses peitub õnn, ei sisalda endas midagi uudset ega revolutsioonilist.

Me oleme tühised, imepisikesed. Kurt Vonneguti "Titaanide sireenides" eksisteeris robotist tegelane Salo, kelle tegevus 200 tuhande aasta vältel, mil ta edasiliikumiseks vajalikku osakest otsis, muutis põhjalikult kogu meie maailma, põhjustades sõdasid, uute usundite tekkimist - tema missiooniks oli toimetada kirjakene ühest sihtkohast teise, reis oli oma mõõtmetes igavikuline. Kirja avamine oli keelatud. Kuid sir Rumfoordi survel ta seda lõpuks ikkagi tegi. Kiri koosnes ühest punktist - "." Kui Salo oleks jätnud kirja avamata, oleks ta “lõpuni” uskunud, et tema missioon on kõrgem pilotaaž. Ta ei teadnud seda. Paraku oli tema missioon mingis teises, kõrgemas kontekstis, tühine. Kiri, kui ülimalt prioriteetne element kaalus üle meie miljoneid aastaid kestnud eksisteerimise planeedil Maa.

Täiesti arusaadav, et enamik meist võtaksid Morpheuse poolt pakutud kahest pillist punase. Et teada saada.. Neo tahtis näha tegelikkust. Ohvriks tõi ta oma roosa maailma, mis ei olnudki päris maailm, vaid hoopistükkis arvutisimulatsioon Ja siis tuli välja, et toit maitseb reaalsuses nagu tatt ja kõikjal käib sõda, inimkond on orjastatud. Algas üllas missioon inimkonna päästmise nimel.

Cypher arvas, et ta oli seda kõike liiga palju näinud, et ta teadis liiga palju – ja ta kahetses. Ta tahtis tagasi simulatsiooni. Elu teadmatuses tundus peibutavam, ohutum. Õnnelikum. Kas tema valik oli õige?

Siinkohal ei eksisteeri ei õiget ega valet, musta ega valget. Me kõik oleme selle kommuuni liikmed, paljud meist on selle mõtte otsinguil. Mõni väidab, et ta on selle leidnud. Mõni, kelle otsingud suurt vilja ei kanna, läheb kergema vastupanu teed, pöördudes ära endale elamisest, hakates kummardama jumalusi. Ons siis selline tee parem?

Ma ei tea.

Aga ma tean seda, et palju kergem on elada oma väikses maailmas, kui see pakub mulle rõõmu. Tekitaksin siinkohal teise dimensiooni oma eelmise nädala esseele (Surnud suhted ei tähenda suhte lõppu): “Ta võib olla oma väikeses maailmas õnnelik ja rahul. Kuid see rahulolu põhineb ju teadmatusel.” --> Aga miks mitte, kui silmaringi avardumine uute teadmiste näol võib tekitada ootamatuse ja ettearvamatuse tõttu kimbatust ja vaimset agooniat?