SUVEJUTT: Lugu sellest, kuidas ma hääletades täiusliku õnne leidsin
Üldiselt oli üritus tore, muusika oli hea. Õega leidsime sellise telgi, kus sai odavamalt riideid. Tuulasime kõik otsast otsani läbi. Kõige naljakam selle juures oli see, et riideid pidime proovima keset metsa … See oli ülipõnev, ainult et koguaeg pidi jälgima, et keegi kuskilt põõsast välja ei hüppaks.
Lõpuks saime ka vajalikud asjad ostetud. Õde maksis ka minu omad kinni. Kõndisime vaikselt jalgsi tagasi kodu poole, kui tee peal tekkis tohutu joogijanu. Käisime sugulaste poolt läbi, nad pakkisid ka õuna kaasa. Ja siis asusime uuesti teele.
Suure tee äärde jõudes tekkis pissihäda. Läksime metsa ja järsku ütlesin õele, et ma tunnen imelikku haisu. Tuli välja, et minu jalge ees oli pisikese hiire surnukeha. Saime selle üle natuke naerda.
Jällegi hääletasime — alguses tundus kõik lootusetu. Kuid järsku üks auto peatus ja me küsisime, kas koju saab. Mees noogutas ja me istusime peale. Kui juba sõitsime, hakkas ta imelikus keeles rääkima. Ta ei osanud vene keelt, eesti keelt ega ka inglise keelt.
Olime paanikas, ei osanud kuidagi seletada peatuses, et me tahaks nüüd maha minna, seega hakkasime lihtsalt itsitama, samal ajal kui ta meile midagi seletada üritas. Mõtlesime õega, et lähme siis 1 km hiljem maha ehk siis järgmises peatuses.
Peatus lähenes aga meie kogu aeg ainult naersime suud ammuli, mõtlesime, et kuidas sai küll selline asi juhtuda. Siis lõpuks ma vehkisin käega ja püüdsin igatpidi seletada, et me läheks nüüd maha, aga mees ei teinud teist nägugi ja sõitis edasi. Ja meie naersime ikka veel, üsna varsti oli tulemas linn ja mõtlesime, et seal ta ikka meid maha laseb.
Jah, meil vedas, saime lõpuks auto pealt maha. Tuli välja, et üks sõna, mida ta oskas, oli "here". Ja meie ei tulnud selle peale, et seda ise öelda. Igatahes linnast koju oli 17 km. Jällegi pidime panustama hääletamisele, sest bussid enam ei käinud.
Kõik võttis aega kuskil poolteist tundi. Siis peatus meie juures auto ja seal sees istus imearmsate lokkidega noormees. Sõit kulges lõbusalt, sest ta rääkis meiega juttu ja hiljem küsis minu telefoninumbrit.
Alguses olin natuke umbusklik. Mõtlesin, et mis ikka, ega ta niikuinii ei helista tagasi ega midagi, kuid mõned päevad hiljem tahtis ta kokku saada. Meie vahel tekkis keemia juba esimest pilgust.
Rääkisime terve õhtu juttu, istusime kuskil tiigi ääres pingi peal. Lõpuks mul hakkas külm ning ta andis mulle oma jope ja jäi ise kõigest T-särgi väele. Tahtsin teda kallistada aga polnud endas veel kindel. Kartsin, et see võib mõjuda natuke imelikult.
Õhtu möödus vägagi naljakalt ja juturohkelt. Olin plaaninud ööseks venna juurde minna, kuid tema tahtis, et ma läheks koos temaga ta sugulase juurde. Kõndisime öösel poole kolme ajal ukse alla ja andsime kella ja helistasime, kuid kõik magasid juba. Kui poole tunni pärast siiski sisse saime, istus ta diivanile ja ma istusin talle sülle. Siis me suudlesime. Esimene suudlus oli minu jaoks väga tähendusrikas.
Tundsin end temaga ülihästi ning jäin ta kaisus magama. Mul oli hea soe, ma tundsin turvalisust. Nüüd oleme me suhtes olnud juba rohkem kui kuus kuud. Kõik on hästi. Olen jaganud temaga kõike. Oma salajasi unistusi, muresid,r õõme - ühesõnaga kõike. Ma armastan teda. Öeldakse, et täiuslikke inimesi ei ole olemas, mina ütlen, et täiuslikkus on see, kuidas sa teda näed. Täiuslikkus on tema veidral ninal ja natuke lokkis juustel ja sellel, kuidas ta armastab hommikuti kauem magada. See, kuidas tal on vaja lähedust ja kuidas talle meeldib, kui ma tema eest nõud ära pesen.
Täiuslikkus on see kui saad armastada kedagi ja tunda iga hommik, kuidas ta sinu põsele hingab.
Ma poleks iialgi osanud unistada, et keegi võiks sellisel kummalisel kombel minu ellu sattuda, aga sattus ja ma olen nii õnnelik, et see juhtus. Minu elus on palju asju muutunud tänu temale ja mulle meeldib iga päev ärgata ja teada, et ta on mul olemas.
Ma kartsin pikka aega end kellelegi avada. Ma elasin endasse. Tundsin päevast päeva, et ongi kõik. Seda õiget ei ole olemas. Aga on. Iga inimese jaoks on kuskil keegi, kõik lihtsalt juhtub õigel ajal.
Ja kui ma poleks hääletanud ja selle kummalise võõramaalase otsa sattunud, ei oleks saanud uuesti hääletada ja ma poleks kohanud teda. Sellepärast tuleb alati olla tänulik kõige eest, mis juhtub. Üks asi, mis lõppeb, võib tuua uue asja ja see võib olla just see sinu jaoks.
Ma ei taha teda iial kaotada. Ta on mulle näidanud, mis on tõeline armastus. Aitäh talle selle eest.
