Äge võitlusind rinnus, helistab mulle tippreporter Heiki Valner. «Seksiseaduse muudatuse ettepanek, et 14aastastega seksimine oleks karistatav, on Riigikogus aia taha aetud – lokkav pedofiilia!» on Heiki kuri.
Ta võitleb nagu segane nende asjade vastu, millest ei tahaks, et lapsed-lähedased-loomad nendega kokku peaksid puutuma. Ja nende asjade eest, mis aitaksid koos hoida seda maailma, millises perelembestele meeldiks elada. Ehkki alati ei saa. Kui Heiki kaks kõige lähemat inimest üsna ühel ajal surid, neelas üksindustunne kogu tema tahte…
Ent lõpuks joonistub su ees teravalt välja valik: jääda enesehaletsuse kätte marineeruma või ületada enese valu oma potentsiaalseid rõõme üles ehitades. Ja isegi aeglane kulg sinnapoole tõmbab elu su sees käima. Kui endale elada enam nagu ei oskagi, siis teistele ikka, ja nende rahulolust saad ka ise rõõmu. Mina vähemalt leian selle olevat parima medikamendi, kui mul kurbus või üksindus peale tuleb. Usun, et tormiliselt sotsiaalsetele aegadele vaatamata tunnevad paljud üksildust. See lahtub tõeliselt vaid siis, kui mõistad hinges endaga alati kaasas kanda oma erilisi inimesi. Paraku unustame mõned neist elumerelainetes sumbates ära…
Eesti tähtpäevade kalendris on nüüd vanavanemate päev, sel pühapäeval teist aastat. Oh, millise kirega Heiki selle ellukutsumisega riiklikul tasandil tegeles – kirjutas ettepanekuid ja tegi lobitööd. Mees oma raske töö teinud, läheme meie oma memmedele-taatidele külla! Nad tõesti ootavad.
