Täna või forever? Soovisin, et ta oleks jälle siin, mitte mere taga
Noorte Hääles on käimas auhinnamäng, kus kolm õnnelikku võivad saada Margus Karu uue teose "Täna on täna ja forever on forever" omanikuks. Tuleb vaid saata kirjutis teemal "Minu kõige hirmsam kogemus", kus ootame noori rääkima teismeliste elu pahupoolest (kurbadest hetkedest, koolivägivallast, meelemürkidest ja nii edasi). Saada oma lugu noortehaal@delfi.ee ja osale auhinnamängus!
Kogu lugu sai alguse juba lasteaias. Olen kogu aeg olnud selline memmekas laps, tagasihoidlik ja mitte just parim suhtleja. Leidsin lasteaiast endale ühe ainsa sõbra, me tegime kõike koos, olime täiesti lahutamatud, me ehitasime koos liivakastis liivalosse, tegime üksteisele patse ja jagasime kõige salajasemaid saladusi.
Kooliteed alustasime koos, läksime ühte klassi ja olime pinginaabrid. Ma suhtlesin ainult selle tüdrukuga. Mäletan veel, et teise klassi alguses istusime kahekesi koolis aknalaual ja sõlmisime oma "pinky promise", ühendasime oma väiksed sõrmed ja lubasime olla "Best friends forever" ja toetada teineteist alati ja mitte teineteist unustada kui me juba suured oleme .
Kuid kolmanda klassi lõpus purunesid kõik mu õhulossid. Ühel päeval teatas ta mulle, et ta lahkub, et ta läheb Soome elama, kuna ta isa oli Soomes tööd saanud. See oli mulle kui välk selgest taevast, ma ei osanud seda oodata, mul ei olnud kedagi peale tema, olime ainult meie kaks, nagu sukk ja saabas. Tundsin end reedetuna, mõtlesin mis sai meie lubadustest.
Neljandat klassi alustasin temata. Oli imelik vaadata enda kõrvalpinki ja näha seal üldse teist tüdrukut, kes sind silmaotsaski ei salli. See oli minu jaoks raskeim aasta. Mul polnud koolis kedagi, keda oleksin saanud usalda ja kellega oleksin saanud rääkida kui seda vajasin. Mind hakati kiusama, sest ma hoidsin pigem oma klassikaaslastest eemale ja suhtlesin pigem peretuttavatega.
Iga kord kui keegi mind solvas tahtsin nutma puhkeda ja end kõige pimedamasse nurka peita. Mul ei olnud ju enam teist poolt, teda polnud. Ta oli alati see meie sõpruse tugevam ja julgem pool, kui keegi midagi solvavat ütles, oli tal alati sõnaline vastulöök olemas.
Sellistel hetkedel ma lihtsalt soovisin, et ta oleks jälle siin, mitte mere taga. Tahtsin, et ta lohutaks mind ja kuulaks mu muresid.. ükskõik kui väiksed need ka poleks.
Peale seda kui ta Soome kolis kadus meil suurem side. Mul polnud ta numbrit ega midagi muud, mille kaudu oleksime võinud suhtlemist jätkata. Kui avaneb võimalus püüame meie ühise sõbranna abil vähemalt korra aastas kokku saada, kuid aastatega on seegi hääbunud, meil ei ole enam sellist sõprussuhet nagu varem. Praeguseks suhtleme me vaid selleks, et üksteisele head uut aastat või häid jõule soovida. Ma igatsen väga meie sõprust, sõprust, kus ei olnud usaldusel piire ja millele sain alati kindel olla.
Meie "pinky promise" on ammu unustuste hõlma kadunud, meie sõprustki pole enam. Sellele mõeldes mõistan, et see on nii.. täna on täna ja forever on forever.. täna pole forever.. Sa ei saa iial anda lubadusi, mis puudutavad igavikku, sest sa ei või iial teada, kas homset tulebki. Ma saan nüüd aru, kui tähtis on nautida iga hetke oma elus, sest me ei või iial teada, kus "täna" lõppeb või "forever " algab..
