Tänapäeval on vist süütus nagu mingi haigus, minu tutvusringkonnas seda ei esinegi...

Mure: Tere! Miks on tänapäeval noor olla nii raske. Miks peetakse pidutsemist kõige tähtsamaks, kui mulle meeldib kodus olla või lihtsalt väikse seltskonnaga istuda ja juttu ajada. Mul on pidevalt tunne, et mu sõprade arvates on mul küljes nagu mingi haigus.

Olen 20-aastane, kuid pole olnud mehega. Olen küll suudelnud, käest kinni hoidnud, koos maganud kuid mitte lõpuni. Tänapäeval, aga võetakse süütust nagu mingit haigust, minu sõprusringkonnas pole vist ühtegi süütut vallalist noort. Ja kui mingi tuttav kuuleb, et ma olen süütu, siis hakatakse haletsema või tehakse sellest alati mingi suur asi, et kuidas see võimalik on jne.

Ja siit tulenebki minu küsimus, kas süütus tulebki lihtsalt mingile suvalisele mehele anda? Mina ei teagi, kas olen kunagi armunud olnud. Kindlasti on mul poisse/mehi, kes on meeldinud, kuid ma ei tunne, et olen valmis astuma selle sammu. Ma olen täiesti tavaline inimene, lihtsalt ma väärtustan ennast ja arvan, et ma olen rohkemat väärt, kui mingi klubis aelemine.

Kuidas teha sõpradele ja tuttavatele selgeks, et selline eluviis pole haigus. Või ikkagi on? Sandra, 20.

Dr Noormann: Meie kusagile seletamatusse tulevikku tormamise mentaliteet sunnib kiiremini elama. Ruttu minema lapsepõlvest, kiiremini täiskasvanuks kiiremini elu tarbima ja nautima. Imelik, et seda just ajal, millesarnast inimkond varem pole kogenud — meie keskmise eluea pikenemise ajal. Elada on võimalik ja tulebki elada kauem. Kuid me püüame neid kellegi või millegi poolt kingitud aastaid lisada mitte nooruse pikendamiseks, vaid vanadusele, millega kaua elav inimkond niigi suurt peale hakata ei oska.

Sellise filosoofia taustal on sinu ellusuhtumine moodsas keelepruugis öelduna jätkusuutlikum, kui noorusest ummisjalu põgenevate tüdrukute oma. Aastaid tagasi, kui sooline lähenemine elule oli veel au sees, oli ka mehelik ja naiselik moraal ja eetika. Inimese moraali aluseks on enesehinnang — me oleme sellised, nagu usume ja tahame olla.

Enesehinnangu tähtsamaks omaduseks on uhkus enda üle. Uhke ollakse selle üle, mis mul on ja milline ma olen. Kogu tsiviliseeritud inimkond on kasvatanud tütreid usus, et tal on üks väga kallis asi, mida saab ära anda vaid korra elus ja selle ära andmine ei tohi röövida tema uhkust ega väärikust. See on süütus.

See, kellele süütus kingitakse, peab seda kingitust väärt olema. Ja selleks väärtuseks on armastus. Nii ütleb ka tänapäevane tütarlaste kasvatus paljudes kultuurides, et süütus tuleb kinkida armastusele uhkes situatsioonis. Seda kinnitab ka isiksusepsühholoogia — labases olukorras ja mõtlematult loovutatud süütus alandab neiu enesehinnangut ning ta lubab endale labast käitumist ka muudes olukordades. Umbes samamoodi teab psühholoogia ka vägistamise järgset reaktsiooni. Kuigi naine ise selles süüdi polnud, toob vägistamine kaasa enesehinnangu märgatava languse alates alaväärsusest kuni suitsiidimõteteni välja. Mitte otseselt, kuid psüühika seisukohalt on vägistamine teise poolt ja eneseväärikuse vägistamine iseenda poolt väga lähedased kaotused naise enesehinnangus.

Sulle saan soovitada ikkagi vaid kannatust ja usku armastuse ootamises. Küll ta ikka kunagi tuleb. See on siiski väga erandlik ja suurtest elukollapsitest tingitud, kui naine peab keskeas kinnitama, et ta pole
kunagi armunud olnud. Kuidas seda tunnet suhteks muuta, on juba iseasi.