Tavalises koolipäevas ei olegi nii kerge midagi positiivset ja huvitavat leida
Raske on leida positiivsust ning rõõmu tavalises ning rutiinses koolipäevas. Kui vanemad küsivad õhtul söögilauas, et kuidas siis koolipäev läks, mida sa ikka vastad sellisele asjale. Kehitad õlgu ning ütled, et normaalselt.
Pole ju huvitav rääkida sellest, kuidas ma täna käisin kirjanduse järeltöös, et inglise keeles oli tunnikontroll ja vene keele tund jäi hoopiski ära.
Seega ma tahangi tuua esile seda, mida mina ja mu klassiõed oleme püüdnud Noore Hääles kuu aega teha - ehk siis panna märgata väikeseid positiivsemaid asju enda ümber. Olen märganud negatiivseid kommentaare sellistel lugudel, näiteks nagu "keda huvitab" või "kas selle kirjutas tibist grafomaan" jne. Asi on aga selles, et need kommenteerijad ei mõista seda, et kui pead oma tüüpilise koolipäeva kohta midagi huvitavat välja noppima, polegi see nii kerge.
Kõik põhisündmused mainisin eespool ära ning selle koha peal jäin ma tõsiselt kinni oma mõtesse. Tuli meelde, et eile sai vaba vene keele tunni ajal klassikaaslastega väga huvitavatel ja isiklikel teemadel arutatud ning oli tore jagada üksteisega selliseid mõtteid. Kui mul oli veel terve tund vaba enne järelvastamist sai mul veel palju nalja kahe klassivennaga. Mul on hea meel, et ma sain neid veel rohkem tundma õppida, ja ka nemad mind.
Koju jõudes jammisin ma vanade lapsepõlve laulude järgi, näiteks "Teenage Dirtbag" ja Avril Lavigne "Skater Boy" järgi.
Kirjutades seda lühikest päevakokkuvõtet mõtlesin, et ei soovi seda, et iga päev lihtsalt mööduks igavalt. Igat päeva võiks täiendada millegi uuega. Kuna midagi muud ma originaalsemat niikuinii välja ei mõtle, otsustasin olla produktiivne ja minna praegu jõusaali. Võiks siiski iga päev jääda mõtlema selle üle, kas tänane päev läks raisku või tegin ma midagi kasulikku enda jaoks?
