Üle pika aja sain teatrist täiselamuse. Linnateatri uusimast lavastusest «Meie, kangelased». Elmo Nüganen näitas, et ta pole meister mitte ainult meie koduseid parrepealseid kirjanikke Tammsaaret ja Tšehhovit lavastama.
Vaid suudab võistelda ka meie moodsamas, kafkalikus sürreaalsuses. Kui head näitlejatööd! Võrdselt ansamblis: Helene Vannari, Epp Eespäev, Piret Kalda, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Aleksander Eelmaa, Külli Teetamm, Peeter Jakobi. Esile ei «tükkinud» ka solistide mõõtu Andrus Vaarik ega Anu Lamp, kes mu meelest on sama mõjus olnud varem korra - aastatetaguses telelavastuses «Sõda algas homme».
Lugu ise on näitlejate endi elust, nagu neid nüüd järjest meie teatrites lavale jõuab. Ikka muhedalt eneseparoodilises ja puudutavalt tragikoomilises võtmes. Rändav juuditeater. Sõna otseses mõttes kokku pressitud näitlejate elu. Üksteise seljas, pead ja jalad segiläbi. Nii hingelt kui ka ihult oma vigadega teiste ees täiega alasti. Täitmatud tahtmised, egomaania. Ei au ega häbi. Tekitab äratundmist ka mittenäitlejates praegusel hüsteerilisel kriisiajal. Kui meil kõigil tuleb kokkulitsutult enesele rusikaga rindu tagudes teistele tõestada - ma olen parim!
Nüüd sai «Meie, kangelased» aga elulise lisatähenduse. Linnateater on sunnitud koondama oma pealt-kuuekümnesed näitlejad (lk 10). Oi aegu ammuseid, kui teatrite au ja uhkus olid just vanameistrid Lisl Lindau, Velda Otsus, Olli Ungvere, Salme Reek, Ants Eskola - kes oma tähtrollid tegidki pealt-kuuekümneselt. Muidugi, siis olid ka lavastajad Panso, Mikiver, Trass... Uuel ajal ei jõua ka lavastajad teatris Meistriks saada. Kes on end surnuks joonud või lihtsalt teatrirataste vahele jäänud. Selli-
ealisi lavastajaid huvitavad aga endavanused näitlejad ja teemad.
Noori näitlejaid lõpetab järjest. Kõik ei mahu isegi kohe koolist tulles enam teatrisse. Õnnelikud on need, kes saavad oma näo telesse. Siis on nende järele kindlam ka nõudlus teatrites. Kes kohe kanda ukse vahele ei saa, jääbki mängust välja. Näitlejad on nüüd nagu kiirtoit - heal juhul koolist korraks lavale ja siis vabakutseliste armeesse.
Raha surub teatrid nurka - projektipõhisteks. See tähendab püsitruppide surma. Projektiteatris lähevad kaubaks aga seda enam müüvad (tele)näod.
Kolme aasta pärast lõpetab teatrikooli Nüganeni tulevane näitlejatelend. Siis ripub kirves juba Elmo enda kursusekaaslastest Linnateatri näitlejajate peade kohal....
