See on tavaline telesõltlase päev. Tõelise telenarkomaani elu oleks tema arvates teleri vaatamine 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas, mille pakuksid vaheldust vaid tualett ja snackid.

Tavainimesele on aga mõlemad variandid ebanormaalsed, arusaamatud. Miks? Telekompaniid pingutavad ju meie kõigi pärast ning oleks tänamatus sel kõigel raisku minna. Loomulikult pakub tänapäeva meedia sellist programmi, mille vaatamisest keeldumine oleks nii mõnelegi puhas enesepiinamine. Kuid kust tuleks siiski tõmmata piir?

Mõelgem tagasi Nõukogude Liidu ajale — siis oli telerist võimalik vaadata vaid kolme programmi, millest ainult üks oli eestikeelne. Õnnelikel läks korda jälgida ka Soome kanaleid. Kaabeltelevisioonist isegi unistada oskasid tol ajal vaid üksikud.

Tuli Eesti Vabariik, soovitud vabadus koos oma ihade ja soovidega ning korralikust eesti (miks mitte ka mõnest muust) rahvusest õppurist sai telerisõltlane.

Loomulikult mängivad olulist osa ka vabadused, mis kaasneb iseseisvusega — kõik on kättesaadav ning üldsegi mitte enam paha. Kui kodustest kanalitest midagi „head“ ei tule, siis miks mitte lülituda mõnele lääne kanalile ning avastada välismaailma. Ülisuure populaarsuse on omandanud näiteks välismaised muusikakanalid.

Ja kõik ilmselt nõustuvad, et teleri ees istumine (mugavas tugitoolis, tops hea joogiga käeulatuses) ei ole võrreldav õppimisega (matemaatilised valemid, ebamugav tool ja õppetingimused). Nõrgema iseloomuga isik valib loomulikult tugitooli.

Katsugem asetada end telerifänni asemele. Eesti ilmastik, vihm (nagu viimasel ajal kohane), tuled koju ning vajad lohutust faktile, et sa ei ela Bahamal. Istud teleri ette, kuskilt tuleb mingi multifilm ning su tuju tõuseb neli punkti. Järgmisena võtad ette komöödia ning peagi oled juba ekstaasi äärel. Kuid nagu narkomaan — kunagi ei piisa olemasolevast ning vaja on ikka veel, veel ja veel. Ning nii see aeg möödub teleri ees märkamatult ning peagi avastad, et jälgid ekraanilt lumesadu.

Mis on selle põhjusteks? Vähe tegevust? Just! Laiskus? Veel parem. Mis on tulemus? Loomulikult pudelipõhjad silme ees (ükskõik kui hea see televiisor see ka poleks), füüsiline (tihti ka vaimne) taandareng ning suur kehakaal. On see kõik siis seda väärt? Kas leidub lahendus? Loomulikult… Tuleb vaeva enese kallal näha ning enesele mingi muu hobi leida — soovitavalt tervislikum. Näiteks hakake tegelema aeroobikaga :)