Vahepeal oli tõusnud torm ning paljud reisijad oksendasid laeva tekil. Nii Marcus, kui ka Decimus olid söönud suhteliselt vähe ning nad olid juba harjunud sellise loksutamisega. Nad olid nende väheste hulgas, kellel süda pahaks ei läinud ja kellel tekile asja polnud. Oli möödunud juba mitu nädalat ning laev oli jõudnud Sardiinia saare juurde, kust oli ainult päeva-kahe teekond. Ostiasse ja Rooma. Sardiiniani jõudes oli väljas juba pime. Enamus inimesi laeval magas, ainult tüürimees ja paar vahti olid üleval. Väljas hakkas puhuma tugev tuul ning taevasse ilmusid äikesepilved. Kapten oli vahepeal üles ärganud ning käskis purjed alla lasta.
Varsti oli kuulda esimesi pikeselööke, mis tulid järjest lähemale. Lained kasvasid umbes viiemeetristeks. Järsku lõi äike laeva ning seal puhkes tulekahju. Kapten lasi kohe häirekella mispeale kõik üles ärkasid ning tekile tormasid. Mõned inimesed hüppasid paanikas külma vette. Meeskonnal ja reisijatel õnnestus tuli siiski kiiresti kustutada ning laev sai enda teekonda Ostiasse jätkata. Järgmine päev oli jälle näha maad. Ostia sadam oli vaid tunni tee kaugusel. Enamus reisijaid kogunes tekile. Tunni aja pärast oligi laev kohal ning inimesed läksid maha. Marcus ja Decimus olid lõpuks ometi tagasi Itaalias. Rooma oli veel umbes 40 kilomeetrit.
-Lõpuks ometi oleme me Ostias, kuid mida me nüüd teeme, kuidas me Rooma saame? Küsis Decimus.
-Lihtne, me laename mõned hobused. Seejärel viime me Lahingulipud isiklikult keiser Augustusele. Ta tunneb meid, seega lastakse meid kindlasti tema juurde.
Nad laenasidki ühest tallist kaks hobust ning ratsutasid nendega Rooma suunas. Kahe tunni pärast sisenesid nad läbi väravate linna. Nad ratsutasid otse Keisripalee juurde. Seejärel läksid nad palee sissekäigu juurde, mida valvasid kaks sõdurit.
-Sissepääs võõrastele keelatud. Ütles üks nendest.
-Kus on keiser Augustus? Küsis Marcus nende käest.
-Ta peaks olema praegu Colosseumis, vastas üks valvuritest.
Marcus ja Decimus keerasid ümber ning hakkasid Colosseumi suunas minema. Neile tuli aga kohe vastu Keiser Augustus koos pretoriaanide pealikuga.
-Ave Caesar, ütlesid nad kummardudes. 17 leegion on Teie käsutuses. Siin on kaotatud leegionite lahingulipud.
-Siis on mu jumalad mu palvetele vastanud. Ma ei saanud küll tagasi kaotatud leegione, kuid vähemalt sain ma tagasi leegionide võitluslipud. Ma ei tea, kuidas teid selle eest tänada.
Keiser jäi natukeseks vait ning mõtles natukene.
-Te saate mõlemad 20000 sestertsi preemiat ning teid mõlemat ülendatakse tsentuurioks. Peale selle saate te kolm kuud tasulist puhkust. Ärge muretsege, edaspidi ei pea te enam Germaaniasse minema. Rooma impeeriumi piiriks jäävad nüüdsest Reini ja Doonau jõgi. Vabalt!
-Ma pean nüüd koju minema, ütles Marcus. Livia ootab mind seal koos lastega. Head aega!
-Head aega!
Ta läks üle Marsi väljaku kodu suunas. Kohale jõudnud, astus ta üürimajja sisse ning läks teisele korrusele enda korterisse. Uksest sisse astunud, tormasid lapsed ja tema naine Livia kohe tema juurde.
-Ma arvasin, et sa oled surnud, ütles Livia nuttes.
-Täna jumalat, et ei ole, kuid kahjuks hukkusid kõik ülejäänud, peale Decimuse, kes on ka õnneks elus.
Samal ajal läks Decimus samuti koju, kui järsku põrkas ta nurga peal kokku ühe naisega.
-Vabandust, ütles Decimus.
-Pole midagi.
-Mis su nimi on?
-Octavia. Ja sinu nimi?
-Meacebas. Decimus Meacebas. Tahad, ma teen sulle lõuna välja.
-Miks ka mitte, vastas Octavia.
Päike paistis veel ilusamini, kui ta oli paistnud 9 juuni hommikul...
LÕPP
